Lugesin Minu Argentina parandatud ja täiendatud uustrükki. Väga ladusalt kirja pandud, põnev seiklus, mis mind lausa kiskus guugeldama, et pildiliselt seda haaravat lugu enda jaoks veelgi paremini visualiseerida. Raamatus olid muidugi fotod olemas, aga tekst tekitas isu suurema pildimaterjali järele.
See raamat oli teatud mõttes minu jaoks veidi kummaline. Esimese hooga mõjus nii, et tekkis vastapandamatu soov ise Argentinasse minna, aga kui raamat sai alla neelatud, siis liikus mõte juba veidi teises suunas a´la sinna vist ikkagi ei ta-a-haaa nagu…e-ri-ti… Või siiski? Epiloog oli ju jällegi optimistlikes toonides. Mingi selline ähmane negatiivsus kumas küll kõigest eelnevast läbi, aga ka midagi salapärast ning ahvatlevat peitus nende loetud ridade vahel ja sees. Hmm…
Paradoksaalne on muidugi see, et mulle tohutult sümpatiseeris, et autor on lausa terve peatüki pühendanud Argentinas valitsevate ohtude kirjeldamisele. See on kindlasti suureks abiks neile, kes otsustavad oma silmaga Argentinat avastama minna. Mõnus on selliseid praktilisi nõuandeid saada inimeselt, kes ise on kohal pikemat aega viibinud. Ja muidugi oli väga mõnus leida raamatust peatükk, kus soovitati, mida võiks sealkandis vaadata, uurida. Ausaltöeldes võiks ju igas Minu-sarja raamatus mingi taoline peatükk olla. Mul on tunne, et see võiks isegi raamatute läbimüügile veel ühe positiivse tõuke anda.
Kui nüüd mõni mõtleb, et mainitud negatiivsuse hõng teeb kuidagi raamatu halvaks, siis otseloomulikult ei tee, see lihtsalt on seal olemas.
Igal juhul soovitan soojalt Minu Argentinat lugeda:)
Pingback: Tweets that mention Liis Kängsepp “Minu Argentina” « Blogistaja Blogi -- Topsy.com