Lõpetasin eile Liisi Lõo, Tšiilis käinud vahetusõpilase, rõõmude ja rumaluste lugemise. Ootasin kerget, muigveleajavat lugemist ja seda ma ka sain. Minu jaoks oli see raamat vahepala enne uinumist. Amps midagi lihtsalt seeditavat, et oma igapäevategemistelt tähelepanu kõrvale saada ja nii murevabalt unenägudesse kaduda. See oli nagu õrnatoimeline rahusti;) , mis hajutas pinged ja oli eelmäng helgetele unenägudele. Paluks nüüd mitte valesti aru saada – see raamat ei uinuta magama, üldsegi mitte. See raamat on pigem nagu pisike vitamiinilaks – mahe, positiivne.
Autori suhtes tekkis tõeline respekt. Minna inimeste sekka, kelle keelt sa üldse ei valda, minna suisa terveks aastaks ja õppida selle aja jooksul keel nii selgeks, et saad aru, millest räägitakse, oskad ennast omandatud keele abil arusaadavaks teha ja kõigele lisaks käia koolis ning saada seal hakkama. Hispaania keel ei tundu just väga lihtne, aga nagu näha, on andekaid ja kiireid õppijaid, kes omandavad uusi keeli sõna otseses mõttes käigupealt.
Siit saab lugeda ja vaadata pilte Liisi Lõo raamatuesitlusest.
