Neli aastat tagasi 29. veebruaril tuli Jaanil mõte, et võiksime endid filmida. Jäädvustada sellel haruldasel kuupäeval hetk, milles parajasti elame, kes me ise selles hetkes oleme ja mida mõtleme.
Vaatasime nädalavahetusel seda fotokaga filmitud lõiku… Uskumatu kui noor ma siis olin! Olin 26-aastane ja nägin välja maksimaalselt 18-aastane. Uskumatu!!! Mul olid naljaka soenguga tumekastanpruunid juuksed ja edvistasin kaamera ees nagu mingi teismeline… Aga kokkuvõttes – me nägime Jaaniga koos üsna armsad välja:).
Rääkisime kusmaal me oma eludega oleme, millega tegeleme, rääkisime oma plaanidest ja mõtetest, mis nelja aasta pärast võiks meist saanud olla ja filmisime oma korterit…
Klippi oli naljakas ja mõnes mõttes isegi veidi õudne vaadata (ma ei suuda jätkuvalt vananemisega leppida)… Tegelikult ei olnud vaid üks klipp. Neid oli natuke rohkem. Näiteks mina õues tänaval kõndimas ja kurtmas, et Jaan filmib mu koledamat poolt ja klipp torisevast Jaanist… Need on kõik sellised üliamatöörlikud võtted, aga meile endile tohutult armsad vaadata. Nii et me otsustasime 29. veebruaril endist filmilõikude tegemise traditsiooniks muuta. Ka käesoleval aastal, juba mõne päeva pärast, teeme järgmised klipid valmis. Seda siis meie endi isikliku pisikese videopäeviku jaoks, mida täidame kord iga nelja aasta tagant.
Seekord sooviks väga kelleltki väikest ja lihtsalt käsitletavat kaamerat laenata, et saaks parema kvaliteediga asja üles võtta. Loodetavasti keegi laenab meile kaamera… peab uurima kellel on kaamera… Kellel on väike, lihtne kaamera ja sa seda postitust loed, siis palun laena mulle üheks õhtuks kaamerat!:)
