Category Archives: RH-päevik

Haigutav pereõde

Haigutav pereõde

Pereõde ajab mul piltlikultöeldes harja punaseks. Täna ta haigutas mulle telefoni! Uskumatu!

Helistasin perearstile, sest eilsel kokkusaamisel ta ütles: “Homme saate oma vereanalüüsi tulemused telefonitsi teada.” Pereõde võttis kõne vastu. Ma ei mäleta, et ta oleks oma nime öelnud või maininud millise arsti õega ma just kontakti sain. Igal juhul, kui olin teatanud oma helistamise põhjuse ja seejärel mu nime küsisi, tundus, et olen ikkagi õige asutusega kontakti saanud.

Veidikese aja möödudes ütles neidis läbi haigutuse: “Hemoglobiinitase on normis. Eee… Aga mis näitajaid teil üldse oli vaja uurida?” Selle peale teatasin pahaselt: “Kust mina tean! Mulle ei öeldud.” Telefoni teisest otsast kostis kõkutamist. Minu nägu oli kui üks suur küsi- ja hüüumärgi kehastus. Mis mõttes mingisugune tegelane, kes hetkel esindab seal teisel pool toru ühte meditsiiniasutust haigutab ja kõkutab ebaviisakalt naerda, kui ta oma kliendiga räägib?! “Põletikku ei ole…” jätkas õde. Mõttepaus venis  seejärel kuidagi pikaks. Tulin lagedale ettepanekuga: “Lõpetaks siis haiguslehe ära?!” “Jah, võib küll.,” kõlas uimane vastus. No tore siis! Reedeks pean end perearstikeskusesse organiseerima. Ise mõtlesin samal ajal, et kui veider telefonikõne see praegu ikkagi oli….

Muide, kui ma üldse haigeksjäädes pereõele helistasin, et teatada – soovin tänasest alustada haiguslehte, siis fikseeriti mu haigeksjäämine ning anti kuupäev ja kellaaeg, millal arsti vastuvõtule tulla, et siis kas haigusleht lõpetada või määrata edasine ravi, juhtus minu jaoks samuti midagi vedrat. Kui olin oma kuupäeva ja kellaaja kätte saanud, lõpetasime viisakusavalduste saatel telefonikõne. Mõne hetke pärast aga helises  mu telefon ja sealt kõlas pereõe naer: ” Oi, ma katkestasin liiga ruttu kõne! (naer) Te tahate ju ikka arstiga ka rääkida.”  Mina: ” Ei ole vast vaja, see on tavaline külmetus.” Pereõde: “Ma kohe annan telefoni arstile!” Ja seda ta ka tegi. Järelikult neil ikka on mingisugused reeglid kehtestatud, vastavalt millele peavad teatud kõned kulgema. Aga nad võiks seda haigutustevabalt ja üldse vähe viisakamalt teha.

 

 

Nõrkus on su nimi…

Nõrkus on su nimi…

Panen seegi kord meie reisist kokku väikest dokumenti, mis hiljem meenutaks, kus ja millal sai käidud. Praegu hea sellega tegeleda, olen nimelt haiguslehel. Muide, väga raske on viksilt ja viisakalt haige olla. Tahaks ju ikkagi õue ja jalutada ja päikese käes itsitada ja… Nii et ma olen vahepeal ka sohki teinud ja natuke õues käinud, mis on lõppenud sellega, et tuppa jõudes põhimõtteliselt rooman voodisse ja magan, magan ja veelkord magan.

Viimastel päevadel on mu kõige truum kaaslane olnud lõputu väsimus, üsna sageli astub läbi peapööritus ja voodist on saanud mu suuurim sõber. Maha aga hakkavad mind kohe-kohe jätma nohu ning köha. Head teed neile minna!

Praegu aga suundun mõtetes taas Pariisi:

-

Rõõmus rögin

Rõõmus rögin

Hingamisega on tõsised raskused (nina keeldub õhku sisse laskmast) ja mõnel ketkel ei taha kuidagi hääl kõrist välja tulla. Tüütu. Perearst ütles telefonis, et kui tekib haukuv köha, siis tuleb kohe tagasi helistada. No selge. Eks ma siis püüan aru saada, millal see köha haukuvaks muutub…

Suutsin täna isegi korra tööl ära käia. Jaan tegelikult õhtul lubas, et ta hommikul tõuseb hästi vara, võtab kõik varuvõtmed endaga kaasa, läheb tööle ja jätab mind korterisse lukutaha, et ma välja ei saaks ja ennast kodus korralikult raviks. Oh seda piiksumist, mis siis mu kõrist välja tuli! “Mul on vaja tööle minna! Ma ei saa oma postkastile ligi! Mul on vaja järjekordne paroolivahetus teha! Meil, või siis vähemalt mul, on üli-super-turvaline tööalane meil! Ja mul on vaja meilidel silma peal hoida!” Sellepeale tembeldati mind malbelt naeratades sõltlaseks. “Ei ole! Mul on vaja lihtsalt meili lugeda,” andsin naeratades teada.

Nagu öeldud, käisin tööl ära. Leidsin sealt muide ümbriku, mille peale oli kirjutatud Proua Triinule. Hea nali ;) Teadagi, millele vihjati. Kuna mul väga suurepärast naeruhäält polnud, siis rögisesin natuke rõõmsalt.

 

Pariis piltides

Pariis piltides

Panin mõned kümned pildid meie üle 900-st Pariisis tehtud fotost Picasasse üles. Täiesti suvaline valik. Mõnedele piltidele lisasin allkirjad.

Reisi ajal veendusime, et Pariisis on nii palju näha ja nautida, et ühest viiepäevasest romantikapealinna tsüklist jääb kindlasti väheseks. Pariis ei ole linn kust läbi tormata, seal peab laskma ajal rahulikult voolata. Meid jääb Prantsusmaale tagasimeelitama Versaille, kuhu  seekord ei jõudnud.

 

 

Tatt ja röga

Tatt ja röga

Oooeh! Tundub, et mind on tabanud rõvedaist rõvedaim ehk siis – külmetus. Nina tilgub, kõri “sügeleb” ja on valulik, olemine on uimane. Pidev väsimus hakkab vaikselt juba tüütavaks muutuma. Reedel peab tööle minema. Elu on tõesti “lill”.

Kella kolmeni pärastlõunal kulges päev voodis nina nuusates, aga mitte ainult. Niisama pikali olemine mõjuks liiga masendavalt, niisiis sorteerisin reisil tehtud pilte. Üle poole neist kustutasin ära. Tegelikult oleks veel rohkem kustutanud, eriti just pilte, kus mina peal olen, aga… Kodurahu huvides jätsin sellistest failidest rohkem alles kui oleks pidanud…

Kui  olin jõudnud ka oma töömelid läbi vaadanud, siis mõtlesin, et aitab jamast, nüüd ronin voodist välja ning hakkan terveks! Terveks “hakkamine” lõppes sellega, et pärast väikest linnapeal jalutamist oli enesetunne kehvem kui hommikul.

Loodetavasti suudan ennast homme ikkagi voodist välja veeretada, kui ei suuda, siis saan ärasorteeritud piltidest valida mõned blogipostituse jaoks ;) . Ja siis saab veel töömeilindusega tegeleda… Ja siis… Oeh, siis vaatab, mis edasi saab…

Ilusat ööd unetud!

- SORTIE

- SORTIE

Kodus tagasi. Väsimus pluss kerge külmetus on mind praeguseks juba üsna uimaseks muutnud.

Aga ikkagi mõned detailid/tähelepanekud enne kui need ununema hakkavad:)

- Pudelivesi on Eestis märgatavalt kallim kui Pariisis.

- Toit on Eestis veidi odavam kui Pariisis.

- Kreekapähklitega tumedamast jahust pikasaialaadne toode on ülimaitsev. Eriti veel siis kui see on veidi ahjusoe. Berthilloni jäätis on imehea!!!

- Pariislased armastavad järjekordi. Neil on kinodesse sabad, klubidesse sabad, rääkimata otseloomulikult mitmesugustest turistimagnetitest. Väga mõistlik on eelnevalt internetikaudu lunastada Paris Visite Pass, millega saab mitmeid vaatamisväärsusi külastada väljaspool järjekorda. Meil olid need õnneks olemas.

- Pariislased armastavad seljakotte “läbi vaadata”. Läbi vaadata on jutumärkides, sest nad ei teosta seda läbivaatust just väga põhjalikult, lihtsalt avavad korra koti luku, natuke piiluvad ja siis võid edasi minna. Pole mingi ime, kui sind seejärel suunatakse järgmisse järjekorda, sest seljakott tuleb ju otseloomulikult enne vaatamisväärsusega tutvumist garderoobi ära anda. Pärast seisad taas sabas, sest sa ju tahad oma kotti tagasi saada…

- Pariis on üks suur rahvaste paabel. Tänavatel kuulis mitmesuguseid keeli.

Esimesel päeval, kui tuli orienteeruda kontorisse, kust saime oma toreda katusekorteri võtme, nägin tänavatel  ülivähe valge nahavärviga inimesi. Ma ei teagi miks, aga kui sa kulged mööda tänavat, millel seisavad või niisama vastu majade seinu toetuvad süsimustade meeste pundid ja sina nende vahelt läbi pead laveerima, hakkab üsna kõhe. Oleks need inimesed kulgenud kuhugi, aga ei, nad lihtsalt chillisid või hängisid või ma ei teagi, mida nad seal just tegid… Hirm puges nahavahele. Natuke.

- Moulin Rouge ümbrusest võib igasuguseid “huvitavaid aineid” osta. Jaanilt küsiti konkreetsete ainete kohta, kas ta neid soovib. Ei soovinud.

- Ei, ma ei ostnud endale ühtegi hilpu Pariisist. Külastasin küll Pariisi odavaimat ehk siis Tati poketti, kust oleks võinud midagi osta, aga üllatus-üllatus, millegipärast ei leidnud ma sealt omale sobivat suurust. Muidugi käisin ka ülikallite brändidega imeilusas Lafayettes, aga see on minusugustele vaid silmadega poodlemise kohaks.

- Sortie on sõna, millega varustatud silti püüavad pärast metrooga sõitmist silmad esmalt tabada.

Ja nüüd tuli väsimus…. Millalgi teen reisist pildilise postituse…

Step-aeroobika Pariisi moodi

Step-aeroobika Pariisi moodi

Minul ei teki enam mingit küsimust teemal – miks pariislannad paksuks ei lähe. Põhjus on ju niivõrd elementaarne, et ajab lausa naerma või siis nutma, oleneb muidug sellest, kui intensiivselt seda va põhjust omal nahal on tunnetatud.

Vastus on imelihtne – trepid. Aga miks ja kus pidevalt treppemööda üles ja alla peab sibama? No otseloomulikult metroojaamades! Ja kuna sa väga edukalt ilma ümberistumiseta ühest linna servast teise ei saa, siis muudkui sibad ühest jaamast teise, ikka treppidest üles ja alla ja jälle üles ja… Mul annavad praegu seetõttu reielihased veidratest kohtadest tunda. Polnud aimugi, et teatud kohtades üldse mingid lihased võivad olla, aga tuleb välja, et mõned siiski on.

Meil siin Pariisis kulgeb kõik kenasti. Väike ekstsess leidis aset täna Pantheoni külastades. Kaotasin nimelt Jaani ära.

Seisin naiste vetsujärjekorras ja äkisti, nii umbes 15 minutit enne Pantheoni sulgemist, läksin sabast ära, leidsin et võin selle va pissimisega veel veidi kannatada ning vahin parem Pantheonis veel veidi ringi. Aga mis siis selgus? Selgus, et Jaan ei olnud mallanud mind ära oodata ja oli kuhugi minema kadunud. Noh, tore. Uksi hakati juba sulgema. Krüpti mind miskipärast Jaani ootama jääda ei lubatud. Veider eks ole. Püüdsin Jaanile paar korda helistada, aga keegi telefoni vastu ei võtnud.

Eks me leidsime teineteist muidugi lõpuks ikka üles, aga ma olin selleks ajaks Jaani peale juba üsna pahane, sest ta pani oma ootamatu “kadumisega” mind enda pärast muretsema…

Praegu ta lebotab diivanil, vahib jalgpalli, pildistab seda (just, täpselt, ta pildistab telekas näidatavat mängu)  ja kommenteerib häälekalt:) ning palub mul aegajalt pealelöökide korduseid vaadata:) Armas tegelane selline:)…

Tervitused Pariisist

Tervitused Pariisist

Siin ma siis nüüd olen. Kõhutan meie jahedas katusekorteris imesooja teki all ja ootan, millal Jaan poest hommikusöögiga saabub. Meie teine päev Pariisis algas just mõni hetk tagasi.

Esimene päev oli…  Seda on isegi keeruline kirjeldada… Nii palju uut, tohutult orienteerumist ja korduvalt-korduvalt vales suunas kappamist…

Eifeli torni pole veel jõudnud ronida, aga väljast on üle silmatud. Meie mõlema jaoks oli see 1900.a. maailmanäituseks ehitatud meistriteos parajaks üllatuseks. Me nimelt arvasime, et tegemist on mitte just kõige kenama ehitisega… Isegi ei saa aru, kuidas see arvamus on kujunenud. Ju me siis pole telest nähtusse ja piltidesse väga süüvinud… Igal juhul, Eifel on imeilus. See meenutas meile kaunist, pitsilist, šokolaadist meistriteost. Šokolaadiga võrlemine võis muidugi tulla sellest, et me olime pärast väsitavat Louvres jalutamist ja Seine jõetuuri ülinäljased. Mul läks hiljem näljast metroos lausa süda pahaks… Mis meenutab mulle, et ka praeu on kõht ülitühi. Lähen vaatan kuhu selle eile öösel ostetud ülipika saia toppisin…

Tervitustega Pariisist, Montmartre i linnaosast.