Pereõde ajab mul piltlikultöeldes harja punaseks. Täna ta haigutas mulle telefoni! Uskumatu!
Helistasin perearstile, sest eilsel kokkusaamisel ta ütles: “Homme saate oma vereanalüüsi tulemused telefonitsi teada.” Pereõde võttis kõne vastu. Ma ei mäleta, et ta oleks oma nime öelnud või maininud millise arsti õega ma just kontakti sain. Igal juhul, kui olin teatanud oma helistamise põhjuse ja seejärel mu nime küsisi, tundus, et olen ikkagi õige asutusega kontakti saanud.
Veidikese aja möödudes ütles neidis läbi haigutuse: “Hemoglobiinitase on normis. Eee… Aga mis näitajaid teil üldse oli vaja uurida?” Selle peale teatasin pahaselt: “Kust mina tean! Mulle ei öeldud.” Telefoni teisest otsast kostis kõkutamist. Minu nägu oli kui üks suur küsi- ja hüüumärgi kehastus. Mis mõttes mingisugune tegelane, kes hetkel esindab seal teisel pool toru ühte meditsiiniasutust haigutab ja kõkutab ebaviisakalt naerda, kui ta oma kliendiga räägib?! “Põletikku ei ole…” jätkas õde. Mõttepaus venis seejärel kuidagi pikaks. Tulin lagedale ettepanekuga: “Lõpetaks siis haiguslehe ära?!” “Jah, võib küll.,” kõlas uimane vastus. No tore siis! Reedeks pean end perearstikeskusesse organiseerima. Ise mõtlesin samal ajal, et kui veider telefonikõne see praegu ikkagi oli….
Muide, kui ma üldse haigeksjäädes pereõele helistasin, et teatada – soovin tänasest alustada haiguslehte, siis fikseeriti mu haigeksjäämine ning anti kuupäev ja kellaaeg, millal arsti vastuvõtule tulla, et siis kas haigusleht lõpetada või määrata edasine ravi, juhtus minu jaoks samuti midagi vedrat. Kui olin oma kuupäeva ja kellaaja kätte saanud, lõpetasime viisakusavalduste saatel telefonikõne. Mõne hetke pärast aga helises mu telefon ja sealt kõlas pereõe naer: ” Oi, ma katkestasin liiga ruttu kõne! (naer) Te tahate ju ikka arstiga ka rääkida.” Mina: ” Ei ole vast vaja, see on tavaline külmetus.” Pereõde: “Ma kohe annan telefoni arstile!” Ja seda ta ka tegi. Järelikult neil ikka on mingisugused reeglid kehtestatud, vastavalt millele peavad teatud kõned kulgema. Aga nad võiks seda haigutustevabalt ja üldse vähe viisakamalt teha.
Teadagi, millele vihjati. Kuna mul väga suurepärast naeruhäält polnud, siis rögisesin natuke rõõmsalt.
.
