Mõnikord räägivad täiskasvanud, kui tore oli olla laps. Aga millest unistasid nad siis, kui olid lapsed? Ma arvan, nad unistasid sellest, et saaksid ometi juba olla täiskasvanud…
Praegu USA-s Los Angelesis elav saksapäritoluga kirjanik Cornelia Funke fantastika sugemetega põnevusromaan „Varaste isand” on saavutanud mõne aastaga ülemaailmse populaarsuse. Itaalias toimuva tegevuse keskseteks kujudeks on Hamburgis orvuks jäänud ja oma ema unelmate linna Veneetsiasse rännanud vennad 12-aastane Prosper ja 5-aastane Boniface (Bo). Saatuse tah
tel elavad nad koos erinevatel põhjustel kodust jalga lasknud ja varastatud asjade müügist saadud rahast elatuvate laste Riccio, Mosca ja Vapsikuga Täheurkas. Kodutute laste „head” käekäiku segab lapsendamissooviga detektiivi Victor Getzi poole pöördunud Esther ja Max Hartliebidid. Täheurka elanikud elavad pidevas orbudekodusse saatmise hirmus. Ka ahne antiigikaupmees Ernesto Barbarossa tüssab ja mõnitab väikesi varganägusid, kuidas oskab. Orbudekodus üles kasvanud ja salapärase karusselli lugu mäletav Ida Spavento avastab ühel õhtul oma majas kamba taskulampidega ringi hiilivaid väikesi vargaid. See sündmus toob tõsise pöörde laste ellu. Nad leiavad Idas inimese, keda saab usaldada, kes mõistab ja arvestab nende soovidega.
Aga kes siis ikkagi on end Varaste Isandaks nimetav Scipio? Musta maski 
all, mis varjas Scipio silmi, paistsid heledamalt lõug ja suu. Pikk kongus nina muutis ta kummitusliku linnu sarnaseks. Samasuguseid maske kandsid rohkem kui kolmesaja aasta eest Veneetsia arstid, kui linnas möllas katk. Surmalinnud.
Fotol: Cornelia Funke
