Jessica Gruner ja Rob Reger “Emily the Strange. Kaotatud päevad”

Tegemist on ühe väga omamoodi raamatuga, seda nii sisu kui ka välimuse poolest. Raamatus hargnema hakkavate sündmuste keskmes püsib üleni musta kandev, kahvatu nahavärviga 13-aastane tüdruk, kes on kaotanud mälu. Tüdruk on võõras linnas, ta ei tea oma nime, kui vana ta on…ta ei tea mitte midagi. Ainukesed asjad, mis tal kaasas, on märkmik, pastakas ja ragulka. Ennetamaks võimalust, et mingi hetk võib tal taas mälu kaduda, hakkab tüdruk märkmikku päevikuna kasutama. Alguse saab kummaline ja üllatusi täis lugu, mis on raamatuks kujundatud pilkupüüdval viisil. Kasutatud on koomiksilaadset illustratsiooni, dialoogid on selgelt muust tekstist eristatavad ning tekst väga mugavalt liigendatud mitmete ajakulgu kirjeldavate märkustega.

“Mul pole mitte ühtegi tõelist mälestust. Kas ma elan linnas? Koopas? Puuonnis? Kas see on imelik, et ma elan külmkapikastist tehtud varjualuses?” lk. 44

“Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, et ma sellest naeruväärsest linnast, selle rämpspostiuputuse, nende trahvikviitungite ja pärasttundejätmiste juurest minema saan.” lk.72

“Raven murdis kõik oma sõrmed, mõlemad randmeluud, küünarnukid ja õlavarred, kui üritas seda värdjat lukku salakambris lahti saada.” lk.194

Emili the Strange on tuntud koomiksitegelane ja ka kaubamärk. Temast on kujunenud omamoodi moeikoon, kelle gooti sugemetega iseloom ja välimus paelub tuhandeid inimesi üle maailma.

Vaata Emily internetikodu http://www.emilystrange.com

Soovitab: Triinu Univer laste- ja noorteosakonna raamatukoguhoidja

Lemony Snicket “Sari õnnetuid lugusid”

Sarjas on kokku kolmteist raamatut, millest ligemale pooled on ka eestikeelsena ilmunud.

 

Sarja 1. raamatus “Ahastav algus” on tegelasteks Baudelaire’i lapsed: 14-aastane leiutaja Violet, 12-aastane raamatuneelaja Klaus ja väga teravate hammastega beebi Sunny. Nad on nutikad ja head lapsed, kuid nende elu on täis ebaõnne. Juba raamatu esimeses peatükis hukkuvad salapärases tulekahjus nende rikkad vanemad ja lastest saavad orvud ning suure varanduse pärijad. Nad saadetakse elama salakavala ja õela krahv Olafi juurde, kes püüab nende varandust iga hinna eest endale saada.

 

 

 

Sarja 2. raamat “Roomajate ruum” algab sealt, kus “Ahastav algus” pooleli jäi. Violet, Klaus ja Sunny, pääsenud kurja krahv Olafi käest, on teel uue kasuvanema juurde. Kes on dr Montgomery, nende kadunud isa onupoja naise vend? “Kas dr Montgomery on ka kena inimene?” arutavad Baudelaire’i orvud. “Kas ta on vähemalt parem kui krahv Olaf? Võib ta olla hullem?”. Jah, ta on tõesti tore inimene – armastab kookosekooki küpsetada, mööda maailma reisida ja madusid uurida. Lapsed on hirmus õnnelikud, kui saavad kuulda, et võivad Montgomeryga Peruu ekspeditsioonile kaasa sõita. Kuid kahjuks on peagi jälle platsis krahv Olaf oma kurjade plaanidega.

 

Sarja 3. raamatus “Avar aken”, lehekülgedel ei muutu elu Baudelaire’i laste jaoks sugugi paremaks. Kui Violet, Klaus ja Sunny tormises Pisarjärve kuurortlinnas taksost maha astuvad, seisavad nad vastamisi kõrgel kaljuserval kõikuva majaga, mille perenaiseks on orvukeste uus hooldaja, tädi Josephine. Tädi on õnnetu lesk, kelle ainsaks rõõmuks elus on grammatika ja ja keda hirmutab kõik muu: olgu selleks uksenupp või kinnisvaraagent. Ainult siis, kui silmapiirile ilmub sümpaatseks meremeheks maskeerunud krahv Olaf, näib tädil igasugune ohutunne kaduvat. Jälle on Baudelaire’i lapsed need, kes peavad endi ja tädi päästmiseks krahvi kurjadele plaanidele jälile jõudma.

Soovitab laste- ja noorteosakonna peaspetsialist Epp Nõges