127 tundi

Aron Ralstoni raamatu “127 tundi vangis kaljulõhes” põhjal valminud linateos on järjekordne Danny Boyle meistriteos. Kes meist ei oleks näinud Boyle 2008.a. “Slumdog Millionaire”i – filmi, mille lugu puges sügavale hinge ja kiskus pisara silma, meistriteost, mis sai pärjatud hulgaliselt filmiauhindadega eesotsas Oscari, BAFTA ja Kuldgloobusega. Ka “127 tundi” on esitatud 27. veebruaril toimuvale Oscari galal parima filmi kategoorias nominendiks. Kas see, järjekordselt ühte mõjuvat lugu jutustav ekraniseering, ka Oscari võidab, on hoopis teine teema, aga et tegu on ühe boylelikult hea looga pole kahtlust.

Lühidalt loost:  Mägironija Aron Ralstoni (James Franco) jääb kättpidi kaljurahnu alla lõksu ühes Utah’ osariigi isoleeritud kanjonis. Energiast pulbitsev noor mees teeb kõik selleks, et pääseda, kõik selleks, et ellu jääda. Kuidas tal õnnestub pea olematu veevaruga ja ilma toiduta elus püsida 127 tundi, mida ta tunneb, mõtleb – läbi elab, seda kõike on püütud filmilindile jäädvustada.

Tasub vaatamist.

P.S. Mis puudutab Oscarite jagamist, siis minu meelest tuleb tunnistada, et “Inception”-ist möödunud aastal paremat filmi ei tehtud. Võimalik et ka sellel aastal ei tehta. Tahaks “Inceptionit” uuesti näha! Pole just palju kinos nähtud filme, mida tahaks rohkem kui ühe korra vaadata. Aga seda tahaks küll, väga!



Julia haihtumine

Mul on homme sünnipäev. Saan vanaks. Ma ei tähista sünnipäevi. Või õigemini tähistan, aga ainult tööl. Tööl on lihtne tähistada, tood midagi magusat lõunalauale ja põhimõtteliselt ongi kõik. Ei pea tuba koristama, ei pea kellegi meelt lahutama, muretsema mida külalistele süüa teha, et kõigile maitseks, kui PALJU süüa teha, et kõik saaksid söönuks – kui külalised saabuvad, oled juba ettevalmistustest nii väsinud, et hea meelega keeraks magama. Tõenäoliselt mulle võibolla ehk mingi ime läbi meeldiksid üllatussünnipäevad. Siis ei oska ette muretseda ja keegi teine on võtnud korraldamisjamad enda peale…

Aga tegelikult, miks ma räägin sünnipäevast, sellepärast, et esmaspäeval käisin PÖFF-il vaatamas Šveitsi möödunudaastast filmi “Julia haihtumine”. Tegemist oli linateosega, kus Julia sõbrad kogunesid restorani kohe-kohe naise 50. sünnipäeva tähistama, aga see keda pole, on sünnipäevalaps. Juliat oodates arutletakse vanuse ja vananemise üle. Filmi tutvustuses öeldakse - “Mõnus komöödia kõigile neile naistele, keda vaevavad ealised iseärasused ja kiirel sammul lähenev vanadus, või siis neile, kellel on selles eas emad või naised.” Ma ei ütleks, et tegu oli naistele mõeldud filmiga, kuigi tuleb tunnistada, üldlevinud arvamuse kohaselt naisi vaevab vananemine rohkem kui mehi. Filmis seevastu jäi minu jaoks pigem domineerima meespool, kes – uskuge või mitte – muretseb vananemise pärast vaata et rohkem kui naised!

Tegemist oli taas PÖFF-i vitamiinilaksu programmi kuuluva teosega. Iseloomustaks “Julia haihtumist” kui kurblikku filmi positiivsuse kastmes. Kõik minu isiklikud hirmud seoses vananemisega leidsid taaskord kinnitust. Eriti vaevab mind see, et mu sisemine Mina ei suuda leppida välise Mina vananemisega. Hetkel on tunne, et ma jään sisemiselt alati 24-aastaseks…

Filmist jäi meelde stseen, kus Julia (Corinna Harfouch) ja tema salapärane austaja John (Bruno Ganz) vestlevad baarileti taga ja John tahab teada, kas Julia hoiab alles vanu fotosid. Naine ütleb, et muidugi hoiab ja küsib, kas mees siis ei hoia. John teatab, et muidugi mitte, need ju meenutavad kui noor sa oled olnud ja soovitab Julial pildid minema visata. Julia leiab, et aga peeglid, peeglitest ju ikka näeb vananemist, kas need tuleb ka ära visata. John teatab, et vastupidi, tal on kodu peegleid täis, sest mida sagedamini sa ennast näed, seda vähem sa märkad enda vananemist…

Mu pisike taskupeegel on katki. Mul on hädasti uut vaja!

Esimene PÖFFielamus

Tamara Drewe (2010) – Tartu PÖFF-i avafilm. Ajakirjanik Tamara Drewe naaseb kodukanti, maaililise loodusega kolkakülla, sooviga maha müüa sealne vanematekodu. Noor naine, kes on plastilise kirurgia abil kohendanud oma näolappi, võlub lootusetult ära nii oma pubekaea kallima kui ka külas asuva kirjanike loomekodu omaniku – ennasttäis ning keskeakriisis tunnustatud krimikirjaniku. Särtsakas dialoog, koomilised situatsioonid, paar igavuses piinlevat pubekaneiut, võltsilt karm rokkstaar – kõik see lõi muheda õhustikuga linateose ja tõstis kindlasti filmivaatajatel PÖFFi-isu. Väga hea esimese filmi valik PÖFF-i meeskonna poolt! Minul igal juhul isu tõusis.

Mille tulemusena on mul, lisaks ühes eelnenud postituses ära toodud filminimekirjale, omandatud piletid veel linateosele “Julia haihtumine”. Seegi on huumorivõtmes jutustatud lugu, aga olgem ausad, praegu ongi selline aeg, kus tahaks näha kvaliteetseid head tuju loovaid filme. Nii avafilm, kui ka “Julia haihtumine”, kuuluvad Pöffi alamprogrammi nimega “Vitamiinilaks”. Nagu pöffistid ise on öelnud, sellesse alaprogrammi kuuluvad filmid “…mis peletavad eemale kurvad mõtted ja tekitavad pärast kinosaalist väljumist mõnusa ja positiivse enesetunde. PÖFFi vitamiinilaks on nagu elu ise, kurb ja rõõmus ühteaegu”. Aitähh, PÖFF-i korraldajatele selliste laksude eest!

Sotsiaalvõrgustik

“The Social Network” – ekraanimagnet, mille kassatulu saab nähtavasti olema fenomenaalne. Idee teha film millestki, mis puudutab igapäevaselt sadu miljoneid inimesi, millestki, millele kulutatakse päevas tunde ja tunde, millestki, mis on muutunud sadadele tuhandetele kinnisideeks, see lihtsalt peab olema kullaauk.

Film haaras endaga kaasa. Haaras kaasa arvatavasti just nimelt seda enam, et olen ise üks lehekülg “Näoraamatus” ehk siis Facebookis, mille sünnilugu meile läbi filmi jutustatakse. Filmis on huumorit, kibestumist, kättemaksuhimu, loodetavasti suures osas ka tõtt.

Lisainfot filmi ja eelkõige Facebooki looja Mark Zuckerbergi kohta saab lugeda Eesti Ekspressi 2. oktoobri artiklist: Facebook ehk Mark Zuckerbergi miljardi dollari maailm. Ja silmaringi avardamiseks pole paha lugeda ka Villu Päärti artiklit “Facebook: faktid, mida te enne ei teadnud”.

P.S. Filmis teeb märkimisväärselt hea rolli muusikust superstaar Justin Timberlake. Mulle oli igal juhul suureks üllatuseks, et see “iluspoiss” suudab täiesti tõsiseltvõetava filmirolliga hakkama saada.

The Social NetworkThe

Kick-Ass

Tudengipäevad on käes! Mis tähendab, et une jaoks jääb käesoleval nädalal ülivähe aega…. Hetkel tulin just kinost. Tuleb tunnistada, et ma ei tahtnud üldse kinno minna, sest millegipärast oli ei-tea-kust tekkinud veendumus, et “Kick-Ass” on mingisugune leslie-nielseni tüüpi film ehk siis täielik saast. Õnneks tuleb nüüd tõdeda, et nielsenlik asi see küll ei olnud. Kaugeltki mitte. Mis põhimõtteliselt tuletab mulle järjekordselt meelde, et pealiskaudse info põhjal kiireid ja põhjapanevaid otsuseid teha pole suurt mõtet, reeglina eksid siis rängalt. Tegu oli ühe hea meelelahutajaga, kus oli kuhjaga põnevust, näpuotsaga armusuhteid, omajagu usutavust, omajagu lihast ja luust superkangelasi ja täiesti vastuvõetava, lihtsa (küll mitmeid kordi varem filmides jutustatud) looga… Olen täitsa rahul, et lõpuks lasin ennast ära rääkida ja nõustusin kinno minema…. Aga teisest küljest, kui vastu sinu täielikku veendumust järsku selgub, et tegu ei olegi leslie nielseni tüüpi filmiga, siis on sinu ootusi ikka väga kõvasti ületatud ja sa võibolla ei suuda filmi enam objektiivselt hinnata… Noh, puht subjektiivselt siis – “Kick-Ass” on üle ootuste hea tujutõstja!

P.S. Kõik, kes tahavad minuga täna pärastlõunal Wii-s poksida või tennist mängida on oodatud raamatukokku!

P.S.S. Loodetavasti poks ja tennis on siiski ühed võimalikest variantidest, mida wii-l täna mängida saab. Mis mängud täpselt harrastamist leiavad, selguvad alles meie lahke sponsori kohalesaabudes. Et siis nagu…Wii-lahingusse!

Eat Pray Love

Reede õhtul sai Cinamoni kinosaalis Elizabeth Gilberti bestselleri järgi vändatud film “Söö, palveta, armasta” ära vaadatud. Tulemus on selline, et panin ennast eile raamatule järjekorda. Film jättis mulje, et tahaks seal olnut veelkord läbi elada, aga sügavamalt ja omas tempos…

Film on oma olemuselt väga isiklik. Suure tõenäosusega näevad erinevad vaatajad jutustatavat lugu erinevalt. Minu jaoks oli see lugu enese otsimisest ja enesele valetamise lõpetamisest, julguse otsimisest ja leidmisest. Minu jaoks oligi loo mõte – julge olla sina ise, kui sa seda ei julge, teed sa paljudele haiget, ka iseendale.