Raamat võitis 2004.a. Guardiani Lastekirjanduse Auhinna, kuid tegu on teosega, mida naudivad eeskätt noored ja täiskasvanud. Võiks isegi öelda, et alla 14-aastastele seda ei soovitaks, sest süzhee käsitleb pigem tõsiseid ja täiskasvanulikke teemasid.
Raamatu sündmustik leiab aset tänapäeva Inglismaal ja peakangelannaks on 15-aastane ameeriklanna Daisy. Tüdruk, kelle isa on leidnud endale uue elukaaslase, läheb hea meelega mõneks ajaks oma tädi juurde elama, lootes nii saada eemale oma uuest “emast”. Daysi, kes tunneb puudust tähelepanust, igatseb taga oma surnud ema ja kannatab söömishäirete all, leiab ennast tädi juures idüllilisest maamajast, ümbritsetuna armastusest ja hoolivusest. Suvi koos nõbudega oleks nagu muinasjutumaal viibimine, mille tipuks on armumine Edmondisse, kuid siis leiab aset midagi uskumatut. Algab sõda. Inglismaa okupeeritakse ja Daisy ning tema nõbude elu muutub täielikult.
“Edmond juhtis autot, meie olime kõik esiistmel üksteise otsas hunnikus ja kellelgi ei olnud turvavööd peal, sest turvavöid ei olnud ja Piper laulis laulu, mida ma kunagi kuulnud ei olnud ja millel oli naljakas hüplev meloodia ja tema hääl oli selge nagu inglil.” Lk.20
“Ta oli liiga nõrk, et püsti seista, ja liiga haige, et hoolida veest, mille Piper oli talle toonud. Nii et ma katsin ta jahukotiga ja lasin talle kuuli pähe.” Lk.119
“Kõige hullem osa neist aastatest ei olnud haigla või üksindus või sõda või isegi Edmondist eemal olemine. Kõige hullem oli teadmatus”. lk.140
Fotol: Meg Rosoff
