Meenutused…viimane päev

Reede, 18. juuni 2010 (viimane päev)

Viimane päev saabus moblaäratusega. Eesmärk oli ruttu hommikust süüa ja siis metroo ning FGC-ga Barcelona kesklinna sõita. Viimast korda vaadata üle La Rambla, selle ääres olev turg ja hüpata sisse Desiguali poodi… jätta kõige sellega hüvasti ja lubada, et tulen sinna kindlasti tagasi. Kindlasti! Siht silme ees asusime tegutsema. Mu paistes sõrm tuletas ennast meelde. Ta ei olnud öö jooksul õnneks käe otsast ära kukkunud, aga valus oli ta edukalt jätkuvalt. Puudutada ei tohtinud teda absoluutselt, kohe tegi põrguvalu. Püüdsin sõrmemure meeltest pühkida ja lubasin mõttes selle teema juurde tagasi tulla, kui linnas käidud…

Veidi 8 läbi hommikul olime kesklinnas, muide hotelli juurest kõigi nende transpordivahenditega võttis see aega umbes 35-44 minutit. Nii et me olime päris varajased ärkajad ja ikka väga kiired sööjad ja metroole kihutajad! Aga mis parata, kui soov südalinna näha oli nii suur ja lennuki väljumiseni polnud just väga palju aega. Esmalt läksime turule. Oh, kui rikkalik ja mitmekesine valik seal oli mereande, sinke, maiustusi, puuvilju! Võrrrratu! Olin parajasti aktiivselt ametis kõige selle salvestamisega oma isiklikule mälukaardile, kui tundsin kõhus veidrat tunnet… Veider tunne muutus üsna pea veendumuseks, et ma tahan KOHE mingisugusesse vetsumoodi ruumi saada. Terve reisi vältel polnud minged probleeme seedimisega ja nüüd siis selline tunne… Ja otseloomulikult olin kõik söetabletid ja mis-kõik-veel tabletid, mis pidid sekundiga sellised hädad kõrvaldama, jätnud hotelli. Mul oli võimas tagavara ravimeid kõhuhädade vastu, aga palun väga, nüüd olin kesed Barcelonat null tabletti õlakotis ja käsutasin Jaani: “Otsi mulle kohe vets!”

Jaan oli muidugi suurepärane nagu alati. Leidis kiirelt mingi suvalise söögikoha, mis nii vara lahti oli ja ajas mind ruumi tagaossa tualetti otsima. Leidsin! Jeee-jeeeee! Kui ma sealt lõpuks õnnelikuna välja tulin ja Jaani juurde jõudsin, siis torkas ta mulle pihku mingisuguse purgijoogi ja ütles: “Uuri seda! Ma käin ka vetsus ära.” Ise kadus kiiremas korras sinna, kust mina just tulin. Ei no muidugi… Sain kohe aru, miks ma seda purki “uurima” pean. Reeglina ei lubata söögiasutuste tualette kasutada mingitel suvalistel, vaid ikka klientidel, kes midagi ostavad ka. No ma siis natuke uurisin. Jaani ei tulnud… No ma siis uurisin veel järgmisi pudeleid-purke. Jaani ei tulnud. Jõudsin iga jumala pudeli ja purgi üle vaadata ja neid ei olnud seal mitte üks või kaks või viis või…neid oli ikka veidi rohkem. Kui kõik oli üle vaadatud, siis teist tiiru kogu joogikraami läbiuurimiseks ei hakanud tegema. Liikusin igaks juhuks lahtise ukse juurde ja jäin sealt väljastoimuvat vahtima… Lõpuks tuli Jaan. Kappasime kohvikust minema, letitagune naisolevus ei vaadanud meile just kõige õnnelikuma näoga järele…

Jalutasime La Ramblasel… Mul lubati veel viimast korda Desigualis “ilastada” ja õhata, kui väga ma midagi endale tahan, aga otseloomulikult mulle midagi ei ostetud, sest kõik oli NII kallis ja mu Desiguali limiit oli juba suht reisi alguses ära kulutatud. Üks Desiguali pluus ja kleit ootasid mind juba hotellitoas. Rohkem ei olnud ette nähtud, järelikult.

Hotelli tagasi jõudes sai järgmiseks prioriteediks minu sõrm. See nägi suht kehva välja. Küsisin J-lt kas tal on ehk nõela kaasas, et ma püüaks oma sõrmes sellega sorkida ja okka kätte saada. Selgus, et J oli võtnud nõela küll reisile kaasa, kuid tal polnud erilist aimu, kuhu see praeguseks hetkeks on saanud. AGA tublil naisterahval on alati üks haaknõel reisil kaasas. J ja T tulid meie hotellituppa, J näitas mulle haaknõela ja ütles, et ta võtab sellega okka sõrmest välja. Jeaaah! Avaldasin arvamust, et võib juhtuda selline lugu, et ma löön teda, võibolla. Puhtalt valust ja nö enesekaitseks võib ju selline asi juhtuda. T tuli J kõrvale, et haaknõelaga sõrmes surkijat minu ootamatu löögi eest kaitsta ja Jaan hoidis mind abivalmilt kinni. Vähemalt ma mäletan, et ta ütles, et hoiab, mida ta täpselt tegi, ei mäleta, sest siis hakati haaknõelaga sorkima ja see tegi metsikut valu. Vastu igasuguseid ootusi ma ei hakanud kedagi peksma. Vajusin lihtsalt aegamisi kükki ja ise venitasin: ” Mul on niiiiiiiiiiiii vaaaaaaaaaaaluuuuuuuuuuuuus!” Kätt J- i sõrmede vahelt ära ei tõmmanud, teadsin ju, et ta tahab mind aidata, aga põrandale vajumisega lootsin vist alateadlikult siiski valutekitajast eemale kaduda. Jõudsime kollektiivselt kükki vajuda ja okas oligi käes! Haav vaadati üle, määriti peale põletikuvastast salvi, pandi plaaster ja hakkasime tasapisi lennuväljale suunduma. Niisiis, järgmisel korral kuulub mu kohustusliku reisivarustuse hulka haaknõel! Lisaks kõhutõverohtudele.

Nii nagu me läbi Müncheni Barcelonasse tulime, nii me ka läbi Müncheni tagasi sõitsime. Müncheni lennuväljal tabas meid šokk – seal oli jube külm ja sadas vihma. Lennujaamas sees tuli meil tervelt kaks tundi järgmist lendu oodata. Ajaviiteks mängisime Zombie Fluxxi ja Jaan koos T-ga mängis mingit kummalis-lahedat põrandale projitseeritud jalgpallimängu. Kargasid seal põrandal nagu noored põdrad…

Kell 2 öösel olime oma Tartu kortermaja ukse ees. Alles hommikul jalutasime päikselises, mõnusalt soojas Barcelona kesklinnas La Ramblase tänaval ja nüüd – niiskes, jahedas Tartus. Kurb! Nukker! Aga teisipidi – hea oli tagasi kodus olla! Vedasime ennast treppidest üles korterisse ja pakkisime ühe soojaga kõik kaasasolnud asjad lahti. Kõik asjad leidsid omale õige koha ja alles nüüd võis rahuliku südamega magama minna.

Läbi põrgu Barcelonasse

Neljapäev, 17. juuni 2010 (eelviimane päev)

Ärkasime selle peale, et keegi võõramaa keeles kõnelev naisterahvas koputas meie hotellitoa uksele. Mõtlesime, et KAS TÕESTI mingi üliaktiivne toateenindus ajab meid juba kella 8-st (vaatasin kella) hommikul üles?! Kas selline kellaaeg natuke liiga varajane pole? Ja üldse, situatsioon tundus kuidagi veider olevat. Poolunisena vaatasin, kuidas Jaan läks, avas ukse ja uuris, kes seal  koputab ja mida ta meist tahab. Selgus, et mingi vanem naisterahvas oli kogemata vale toa ukse taha tulnud. Tädi vabandas ja liikus kepi toel järgmise ukseni…

Aga meil enam und ei tulnud. Käisime söömas ära ja otsisime üles hotelli välibasseini. Leidsime selle 6. korruselt. Basseini vett riisuti parajasti igasugusest nähtavast ja nähtamatust sodist puhtaks. Paistis päike ja tõotas tulla väga ilus päev. Viskasime Jaaniga katusel reas olnud rannatoolidele pikali ja nautisime mägesid ja soojust. Kui veeriisuja ära läks, solberdasin käega natuke basseinis. Vesi oli külm. Ujumine jäi seega ära. Tegime hoopis veel ühe kiire toidupoetiiru ja hakkasimegi tagasi Barcelona poole sõitma.

Ahjaaaa, enne ärasõitu selgus, et ka selle hotelli parkla oli tasuline. Tervelt 20 euri tuli ühe öö eest välja käia. Andorra on ikka üks jube kallis maa!

Piiril peeti auto kinni ja kästi pagasnik lahti teha. Piirivalvur küsis, kui palju alkoholi meil kohvrites on. Aus vastus oli, et kolm pudelit. Mees oli üllatunud – Only three bottle!!! Eks see harjumatu oli, et kohast, kust sai alkoholi  ülisoodsalt osta ja kust veetakse ikka kastidega kangemat kraami üle piiri, ütlevad mingisugused, et neil on ainult kolm pudelit alkoholi ?! Kohvreid muide läbi ei otsitud…

Vältisime Barcelona poole suundudes traditsiooniliselt kiirteid ja külastasime selliseid linnu nagu La Seu d’Urgel, Puigcerdà ja plaanis oli minna veel ka Vic-i. Kuid selleks tuli meil läbida väga-väga-väga-väga mägine, täpsemalt väga-väga-väga kuristikerohke horrorlik teelõik. Seda teelõiku läbisime terve tunni. Ja muidugi ei teadnud keegi kaardilt vaadates, et tee Vic-i on selline hirmuorg. Oleks teadnud, poleks sinna minema hakanudki! Meil oli juba niigi mägedes sõitmisest kõrini pärast Andorrasse jõudmist ja nüüd olime täiesti plaaniväliselt Vic-i enda sihiks võtnud, mis vastu ootusi osutus elu kõige rõvedamaks sõiduks. Seal olid sellised kurvid, et… autos jäi äärmiselt vaikseks. Mina viskasin ahastavaid pilke Jürkale ehk siis meie GPS-ile, mis näitas, kui pikalt sellist surmateed veel on, see oli lihtsalt metsik, kuidas need kilomeetrid venisid. Metsik! … Kui me sellelt horrorteelt maha saime, oli kõigi ühine otsus, et meie sinna Vic-i ei lähe, kes teab, mis piin meid sel juhul veel ees ootab. Jürkale anti käsk otsida kõige lühem tee Barcelonasse!

Pärastlõunaks jõudsime sihtkohta. Ooooooh kui MÕNUS-SOE ilm seal oli. Mäletan seda fantast tunnet, kui autost välja sain… Ma ei tahtnud sealt ära minna, ma ei tahtnud sellele mõelda, et juba järgmisel päeval sõidame tagasi Eestisse. Tahtsin seal olla!

Vedasime oma asjad Fira Congress-i hotelli. See hotell oli minu jaoks veidi liiga ulme. Ütleme nii, et ma ei saanud esimese raksuga aru, kust saab wc-s tule põlema ja kust duššinurgas. Üldse valgustust oli seal väga peenelt võimalik timmida küll erksamaks, küll hämaramaks… Telekapult oli seal kummaline, veidrate lisanuppudega raadio ja mille iganes jaoks veel…  Pärast kiiret toa ülevaatust läksime rendiautot tagasi viima. Jürka ei suutnud esimese hooga meile bensiinijaama üles leida. Masin tuli ju tagasi viia täis paagiga. Pärast kerget tiirutamist linnapeal, saime auto tangitud ja õnnelikult üle antud. Järgmiseks mureks sai tühi kõht. Me olime kõik viimati söönud hommikul, aga nüüd oli juba suhteliselt õhtu, kuskil kuuepaiku. T ja J tahtsid süüa veelkord paellat ja seda La Ramblasel ehk siis Barcelona peatänaval, meie Jaaniga polnud sellest mõttest väga vaimustatud, polnud paella isu. Niisiis läksime erinevates suundades omale sobivaid toidunaudinguid pakkuvaid asutusi otsima.

Leidsime Jaaniga Carrer de Arago tänaval väikse söögikoha suure telekaga, kust näidati jalgpalli – mängisid muide Argentina ja Lõuna-Korea. Tellisime sealt endale ülihea pizza ning Jaan endale õlu ja mina majaveini. Kogu tellimisprotsess käis hispaania keeles. Jaan on omal käel natuke hispaania keelt õppinud ja nii ta siis püüdis teenindajaga õpitut praktiseerida. Teenindaja oli üliõnnelik. Mingi suvaline turist tuleb ja püüab temaga tema enda emakeeles rääkida. Ta oli selle peale üks suur Lahkus ise, naeratas soojalt ja tõi meile ülimaitsva pizza. Mul hakkab praegugi ila tilkuma kui seda meenutan… Igal juhul Jaan ja teenindaja mõistsid teineteist suurepäraselt.

Kui kõht täis jalutasime La Rambla suunas. Kõik need toredad rohelusse uppuvad tänavad, need imearmsate rõdudega majad, need peremehi jalutavad koerad, need lahked näod… oh ma tahtsin sinna jääda! See oli minu Paradiis.

La Ramblasel võtsime endale suured vahvlijäätised, muide jäätisemüüja oli väga jutukas noormees ja pakkus kõiki jäätisesorte, mida me iganes näitasime, ka maitsta, enne kui ostu ära tegime.

La Ramblasel tellisime ühest söögikohast Kataloonia kreemi ja sangriat. Need on põhimõtteliselt kohustuslikud asjad, mida Hispaaniat külastades tuleb proovida. Mulle maitses nii kreem kui jook väga… Ööpimeduses läksime metroo ja FGC-ga hotelli tagasi.

Mu sõrm, millesse olin mõni päev tagasi kätt läbi põõsa tõmmates, okka saanud, nägi suhteliselt kahtlane välja – paistes ja katsuda teda ei tohtinud, ta tegi siis hirmsat moodi valu. Okas pidi olema imepisike, sest pärast põõsast läbitõmbamist, oli sõrm kül valus, aga ühtegi okast ma ei näinud. Nüüd igal juhul oli sõrm suht hullus olukorras. Nõela mul kaasas polnud, nii et okast sõrmest tagaajama ei saanud hakata. Hellitasin lootust, et ehk ei ole hommikuks asi veelgi hullemaks läinud ja jäin magama.

Meenutused…

Kolmapäev, 16. juuni 2010

Enne Lõuna-Prantsusmaa armsast linnakesest Carcassonnest minemasõitmist jalutasime Jaaniga hotelli lähistel asunud postkontorisse, eesmärgiga saata ära mõned postkaardid. Postkontoris oli sarnane järjekorranumbreid sülgav masin, nagu meil pankades. Me ei ole prantsuskeeles just väga pädevad, niisiis otsustasime seda masinad ignoreerida. Läksime lihtsalt ühe klienditeenindaja juurde ja Jaan püüdis inglise keeles selgeks teha, mis plaanid meil kaasasolevate postkaartidega on. Teenindaja ei saanud sõnagi inglise keelest aru, aga ta võttis lahkesti kaardid vastu. Ja üldsegi, tegelikult, iga keskmist intelligentsi omav inimene oleks ilma igasuguste sõnadeta aru saanud, mida turistid, kes täiskritseldatud postkaarte postkontoris ära anda tahavad, ootavad ja loodavad. Igal juhul kaardid jõudsid adressaatideni. Üks päev läks neil Tallinnasse jõudmiseks ja siis mõned päevad, et õigetesse linnadesse kohale saabuda…

Eriti “tore” üllatus ootas meid aga vahetult enne ärasõitu Andorrasse. Nimelt oli meie rendiauto kojamehe alla tekkinud mingi müstiline kviitung. Puhta väljamaa keeles ja mingid rahasummad peal. Kurat! Me saime trahvi! Mitte keski ei olnud hoiatanud, et parkimine otse hotelli juures olevas parklas ei olegi tasuta. T läks hotelli administraatori, ja suure tõenäosusga oli too ühtlasi ka hotelli omanik, käest küsima, mis värk on! See tüüp ei vallanud mitte ühtegi keelt peale prantsuse. Alleaaa, ma ütleks selle peale, ise töötab hotellis ja räägib ainult ühte keelt!? No kohe näha, et tegemist oli vaid kahe tärni hotelliga. Õnneks tekkis ma-ei-tea-kust üks meesinimene, kes valdas piisavalt inglise keelt ja seletas ära, et parkimine oli seal ikkagi tasuline ja meie lihtsalt ei olnud märganud automaati, kust sai osta parkimispileteid. Eks me siis maksime oma 11 euri trahvi ära, mis, tuleb tunnistada, ei olnudki just kõikse suurem summa iseenesest.

Teel Andorrasse põikasime läbi väiksest linnakesest nimega Limoux, kus oli automaatide muuseum – Musee des Automates. Täiesti juhuslik avastus, väljaspool igasuguseid plaane. Piletiraha eest pandi üks suur ruumitäis erinevaid nukke liikuma. Üsna kõhedust tekitav kogemus. Pimedas ruumis palju mahedalt valgustatud nukke kordamas mingit ühte konkreetset liigutust ja kõik see toimus müstilise-horrorliku muusika saatel. Jaan suutis mind seal nukkude vahel kiljumiseni ehmatada…

Spontaanselt pöörasime sisse ühte suvalisse veinimõisasse. Peremees ütles, et kuna meil ekskursiooniaega kinni pole pandud, siis jääb veinimõisa näitamine ära, sest ta pidi ise kuhugi parajasti sõitma ja tal polnud kahjuks aega meiega tegeleda. Väga lahke mees oli. Lubas meil omapead viinamarjapõlde vaadata. Tegime seal mõne fotoklõpsu.

Jätkasime käänulist ja kurviderohket teed Andorra poole. Vahepeal peatusime mägiaasade imetlemiseks, kus võimsalt kilisevate-kolisevate kelladega lehmad laisalt jalutasid ja kui neil mingi veidra tuju tõttu tekkis mõte kõik koos hoogsalt mäenõlvast alla suurele teele lähemale suunduda, siis tekkis meil küsimus, mis saab siis, kui nad sõidutee ära blokivad?! …

Peale meeletuid kurve ja närvirakkude hävitamist hakkasime jõudma sõna otseses mõttes pilvedesse. Ümberringi oli näha vaid lumiseid mäeharju ja udu. Väljas oli sombune ja hämar. Auto näitas, et välistemperatuur langeb müstilise kiirusega ja kui see oli jõudnud pluss kolme soojakraadini, hakkas sadama lund. Lund. Ja minul oli seljas kleit… Ülejäänud reisiseltskond kandis samuti vägagi suviseid riideid. Müstika. Olime suvest jõudnud talve. Lumi läks vähese aja pärast üle raheks. Andorrasse jõudmiseks tuli meil veidi pilvede seest alla laskuda, orgu. Tänu laskumisele tõusis temperatuur jälle talutavatesse suurustesse, nii umbes 20 kraadi juurde.

Andorras registreerisime ennast uhkesse 4 tärni hotelli ja tõmbasime siva linnapeale. Esimene mure oli tühi kõht, aga nagu kiuste oli kell 14, mis tähendas seda, et järjekordselt kõik normaalsed söögikohad olid ennast kinni pannud. Ainuke koht, kus me, ülinäljased inimesed, süüa saime OLI McDonalds . Õudus kümnendas astmes tuleb selle peale öelda! Ma ei ole kunagi Mc-is söönud. Mind ei tõmba need burgerid absoluuuutselt. Ja nüüd polnud mul valikut, tuli seal süüa. Võtsin endale asja, mis tundus kõige söödavam – mingi kanaolluse lavashis. Polnud hullu, tühi kõht on kõige parem kokk ja alla ta läks suht kiirelt. Ja siis läksime poodlema.

Ainukesed tõeliselt odavad kaubad olid alkohol, kohv ja tubakatooted. Riided ja muu kraam oli valdavalt samas hinnas nagu meilgi.

Poodlemisele järgnes mööda järsku, kuid astmetega varustatud mäeselga, ülesronimine ning Andorrale korruse võrra kõrgemalt pilgu heitmine. Täiesti mägedest ümbritsetud Andorra jättis kivise ja kõige üldisemas mõttes ühe ülisuure kaubanduskeskuse mulje – poed poodide otsa vaheldusmisi hotellidega. Sinna tagasi minna ei taha, aga mul on hea meel, et seal siiski ära olen käinud…

Õhtul sõime rikkalikult hotelli restoranis. Kelnerid millegipärast väga hästi inglise keelt ei osanud, kuigi kohe kindlasti ei saa väita, et nad seda üldse ei osanud. Aga mis mind tegelikult nördima pani oli see, et kui minu magustoidu kaunistuseks olnud banaanilaast kukkus kelneri saamatuse tõttu põrandale, siis mulle uut laastu ei toodud. Ma ei tea, kas seda kuivatatud laastu oli nii raske teha või olid neil banaanid otsas või mida, aga uut ei toodud. Ja see oli 4 tärni ! hotelli Roc Blanc restoran. Tuleb tunnistada, et toidud olid muidugi ülihead ja vein samuti väga joodav, aga jah, uue banaanilaastu toomine oleks pidanud olema elementaarne või siis oleks võinud seletada, miks ei saa tuua. Nad ei öelnud sõnagi. Korjasid vaid laastu põrandalt üles ja kadusid minema.

P.S. Võibolla oleksin pidanud maksma, et uut laastu saada? Hotellis oleks saanud internetti kasutada, aga selle eest tuli maksta, seal oleks saanud piljardit mängida, aga selle eest tuli maksta jne…

P.S.S. Hotelli 6. korruse väliterrassil oli bassein, mille kasutamine oli üllatus-üllatus tasuta.

Carcassonne

Jõuan oma meenutustega Hispaania-Prantsusmaa-Andorra reisist peagi lõpule. 8. päev 10-päevasest reisist saab nüüd siia kirja.

Teisispäev, 15. juuni 2010

Vaatamata möödunudõhtusele aktiivsele lõõgastumisele, saabus esimene hommik Prantsusmaal kahe tärni hotellis Central kauni ja meeldivana. Hommikusöögi ajal vestles meiega väga jutuhimuline sakslane, kes muide, teadis suurepäraselt, kus asub Eesti.

T väitis, et väljas on „mõnus plätuilm“. Ta oli hommikul jooksmas käinud ja temperatuuri nö ära katsunud. Ta soovitas end suviselt  riidesse panna. Olime Jaaniga üsna umbusklikud ja kontrollisime igaks juhuks, korraks õue hüpates, kui soe meil ikkagi siis on. Noh, väljas valitses Eesti keskmine suveilm, ehk siis kuskil 14, max 15 kraadi oli sooja. Ei ütleks, et see just väga „plätuilm“ oleks. Pealegi puhus tuul ja tibas vihma. Ühesõnaga tüüpiline Eesti suvi. Plätud jätsin hotellituppa.

Esmalt läksime Carcassonni kindlust vaatama. Seal oli huvitav piletisüsteem. Noortele, kes olid Euroopa Liidust, oli lossi külastus tasuta, muudest kohtadest tulevatele noortele mõnede eurode eest ja kõigile täiskasvanule 8 eurot. Mina enam noorte alla ei kuulu, kahjuks. Nii et oleksin pidanud maksma 8 euri, mis teeb veidi üle 100 krooni meie oma raha. Rõvedalt palju! J ja T tulid mõttele, et nad lähevad ja ostavad enne meid piletid endale ära, seejärel läheme meie Jaaniga piletisaba lõppu ning J toob mulle mõne oma dokumentidest, et saaksin tasuta sisse. Mõeldud, tehtud! J andis mulle oma juhiload. Piletimüüja vaatas sealt sünniaastat, küsis, kust me tuleme ja… andis Jaanile kaks piletit. Tasuta.

Carcassonni kindlus oli võimas – 48 torniga. Nautisime müüridepeal kauneid vaateid ja värskendavat tuult.

Pärast kindluses tuuritamist tahtsime süüa, aga oh imet! Prantsusmaal pannakse söögikohad kell 14 kinni ja süüa saab neis taas alles kell 18.30. Vaid mõned üksikud turistidele mõeldud söögikohad pakuvad sell ajal näljastele kõhutäidet. Leidsime õnneks ühe pizzarestorani, mis võttis meid avasüli vastu, pakkus ülimaitsvaid pizzasid ja otseloomulikult veini. Harjumatu on Prantsusmaal või Hispaanias see, et reeglina tahetakse sulle pakkuda veini pudelikaupa, mitte kalaasikaupa nagu Eestis. Vein on seal muidugi ka tunduvalt odavam kui Eestis, nii et võtsime taaskord 2 karahvini veini nelja inimese peale.

Õhtul käisime Midi kanalit imetlemas ja jalutasime lihtsalt sihitult linnapeal. Päeva lõpetuseks läksime Le Comedie – nimelisse restorani sööma. Mmmmmmm prantslased ikka oskavad süüa teha! Võtsime mozzarella ja tomati salati, mis viis lausa keele alla! Nii värske, nii hea maitsega…no lihtsalt nii-nii-nii sõnulseletamatult hea! Nautisime seal oma sööke ja veini mõne tunnikese.

Pimeduse saabudes jalutasime hotelli tagasi. Soovisime head und ja kadusime oma tubadesse. Ja vot siis läks üks igavene jama lahti! Meil olid toas sipelgad! Täpsemalt, nad olid vallutanud meie lahtise kommikoti. Jaan raputas kogu koti sisu lauale laiali. „Mõistlik“ tegu. Sipelgad otseloomulikult tormasid suures paanikas kuhu aga said! Ilge värk! Mul ei ole sipelgate kui selliste vastu midagi, aga ainult siis, kui nad ei roni ringi toas, kus ma juhtumisi olen sunnitud elama! No siis me muidugi raputasime ja sopsutasime kõik asjad, mis vähegi võisid sipelgate uueks peidukohaks saada, läbi. Kohvri pakkisime korralikult ära ja viisime vannituppa, lootuses, et sipelgate invasioon sinnani ei jõua. Kui kogu meie kraam oli läbi tuulutatud ja Jaan ennast unne keeras, hakkasin postkaarte kirjutama, et need hommikul kohalikku postkontorisse viia, kust nad toredate inimesteni saadeti.

P.S. Carcassonnis oli üks pood, mida meie nimetasime „Laste unistustemaaks“ ja „Magusasõbra unelmaks“. See oli hubane, kuid piisavainnadlt suur maiustustepood. Ila tilkus, aga hinnad olid krõbedad, nii et näiteks väga mitmeid erinevaid sorte iiriseid me endale osta ei raatsinud. Ostsime sealt maitsmiseks hoopis erinevatest sortidest kopsakaid küpsiseid. Need pakiti spetsiaalsesse retrohõngulisse kilekotikesse.

Prantsusmaale – puhas vihm ehk Eesti talv

Esmaspäev, 14. juuni 2010

Esimene hommik, kui mina ei teinud reisiseltskonnale hommikusööki. Olen suhteliselt varajase ülestõusmisega, nii et Barcelonas korteris  elutsedes, tundus loogiline, et mina teen hommikul teistele süüa. Meie hommikusöögid koosnesid reeglina soojadest võileibadest, seega mitte millestki ajugümnastikat ja näpuosavust nõudvast. Aga sellel hommikul ärkasime hotellis ja ühes heas hotellis pakutakse hommikusööki. See hommikusöök, mida meile Costabella hotellis pakuti oli väääääga mitmekesine – mitmeid-setmeid sorte sinke, croissante, muhvineid, puuvilju, veine, võimalik oli pressida värsket apelsinimahla jne jne. Me olime senini suhteliselt tagasihoidliku hommikusöögiga piirdunud ja nüüd – laadisime ennast põhjalikult täis! Rahulikult ja viisakalt muidugi, aga põhjalikult. Üks tagajärgi, mis see reis endaga kaasa tõi, on nüüd minu täielik croissantide fännlus. Sööksin värskeid croissante ülima hea meelega igal jumala hommikul. Aga neid pole kuskilt võtta. Kahju, et Eestis pole selliseid toredaid saiapoekesi pea igal tänavanurgal nagu näiteks Saksamaal ja Hispaanias, kust saad kohe varahommikul omale värske saiakese osta… Mul on juba suu sülge täis! Täiesti võimatu on värske saia lõhnale mõelda, ilma et neelud käima ei hakkaks…

Olime Jaaniga suhteliselt varajased ärkajad ning söömaminejad, nii et kui kõht täis läksime hotelli väga hubasesse puhkenurka ja sukeldusime üle pika-pika aja taas internetti… Tegin ühe postituse blogisse ja rookisin oma meilikaste tühjemaks, Jaan säutsus twitteris.

Hiljem suundusime rendiautoga Figueresse eesmärgiga külastada Salvador Dali teater-muuseumi. Nimetatut peetakse installatsioonide ja eksponaatide poolest Hispaania üheks omanäolisemaks ja külastatavamaks muuseumiks.

Dali meistriteostega tutvutud, võtsime suuna Prantsusmaale. Collioure tahtis imetlemist ja oma silmaga äranägemist. Tegemist oli väga armsa ja kaunilt värviderohke linnakesega. Eriti eredalt jäi aga sealt meelde üks jack russeli tõule äärmiselt sarnane koerake. Omavahel hakkasime teda kutsuma “Hulluks Koeraks”. Miks selline hüüdnimi? Väga lihtne ja loogiline, nimelt kargas väga sõbralik kutsa igale temale visatud kivivikesele kasvõi vette (linnake asus Vahemere  ääres) järgi ja pistis siis kohas, kuhu kivi kukkus, ennastunustavalt kaevetööd teostama, ise niutsus. Isegi siis, kui viskasid kivi lihtsalt eemale, kivisele rannale, tormas ta kivi  maandumisplatsile  ja kaapis seal hüsteeriliselt. Kutsal peremeest ei paistnud olevat, kuigi kaelarihm oli tal olemas. Mingi hetk otsustasime edasi liikuda ja otseloomulikult otsustas koer meiega kaasa tulla. Me olime talle ju nii palju nii “lahedaid” kive visanud! Sellist lahedat kampa ei saanud ometi käppadevahelt minema lasta! T. tegi vihjeid, et ma sain nüüd endale koera. Koer kappas muutkui rõõmsalt kaasa, endal selline kergelt hullumeelne pilk silmis. Tormles meie vahel pea laiali otsas ringi ja millegipärast ei saanud aru minu käsust: “Mine koju! Koju!” Tegin järelduse, et ta ei valda võõrkeeli. T ja J suutsid selle ringi siiberdava ja sahmiva koera vahel ootamatult mingi maja nurga taha varju minna, nii et loom ei pannud tähele. Meie Jaaniga püüdsime samamoodi kuhugi kaduda. Jäime koerast vaikselt maha ühe välikohviku terrassile. Koer kaotas meid silmist ja meie teda. Hiilisime mõne sekundi pärast tänavale tagasi. T ja J piilusid oma peidikust meie poole. Koera ei näinud ja tulid samuti tänavale tagasi. Koer oli kõpsti meie juures! Nagu maa-alt ilmus välja, ausalt! Ja sama äkki kadus ta jälle minema. Noh, ehk ta leidis lõpuks oma peremehe üles. Loodetavasti.

Suundusime tagasi auto juurde ja hakkasime liikuma Carcassonne´i poole. See liikumine võttis meil tohutult aega. Jäime õhtustesse linnasisestesse ummikutesse toppama, sest me ju vältisime jätkuvalt oma Jürka kaasabil maksustatud kiirteid. Vihma hakkas sadama. Väljas läks jahedaks (+ 14 kraadi) nagu autosisene termomeeter näitas. Umbes sajandi pärast jõudsime Carcassonni. Vihma sadas jätkuvalt. Põikasime enne hotelli läbi ühest marketist. Pood oli rämekülm. Sekundiga kattis mind tibutagi. Me olime terve päeva olnud söömata ja mälestus hommikusest ülimõnusast söögist kerkis üha piinavamalt sime ette. Ostsime Jaaniga igast head paremat endale kokku – alustades viineritest ja lõpetades kommide ning veiniga. Vedasime selle kraami hotelli ja teatasime T ja J-le, et meie sellesse õudkülma õue vihma kätte mingit söögikohta otsima ei tule, meie sööme oma ostetud kraami ja vahime jalgpalli telekast. Ja tegimegi nii.

Hilisõhtul, midagi kella 23 kandis, saime T ja J-ga hotelli fuajees kokku. Lösutasime sealsel nahkmööblil, jõime veini ja ajasime juttu. Lõõgastusime… üsna põhjalikult…. Ja hakkasime vaikselt üle saama äärmiselt külma ilma ja vihma põhjustatud šokist.

Costa Brava mu arm

Pühapäev, 13. juuni 2010

Jätsime oma Barcelona korteriga hüvasti, viskasime kohvrid ja kotid rendiautosse ning suundusime Costa Bravasse, täpsemalt Tossa de Mar-i kuurordisse. Päike paistis. Tuju oli suurepärane. Andsime seekord Jürkale käsu vältida maksustatud teid, mille tulemusena sõitsime läbi erinevate äärelinnade ja saime nautida vaateid, mida üks keskmine turist ei näe.

Tossa de Maris oli meil planeeritud rannalebo – päevitamine, suplused Vahemeres, päevitamine… Of course pidin ma veidi sellise plaani peale vinguma. Esiteks selle pärast, et tuli selga panna bikiinid – ebamugavad asjandused ja teiseks – tuli lebada päikse käes. Prrrrr! See on ju palav ja higistamaajav ja väsitav ja kurnav ja rõve tegevus! Tean, et paljudele meeldib selline päikeses lamasklemine. Palju õnne neile! Las lamavad, kui neile meeldib. Tegin oma seisukoha päevitamise asjus teatavaks ja ütlesin, et ma kannatan seda horrorit maksimaalselt 1 tunni välja.  Jaan lubas, et hiljem võime kahekesi kuhugi jalutama minna ja me ei pea J. ja T-ga 3tundi järjest päevitama. Rahunesin siis maha ja vahetasin riided ära. Lasin ennast Jaanil pealaest jalatallani 20 faktorilise päevituskreemiga sisse määrida ja viskasin end linale kõhuli. Rannatoole sai ka muidugi rentida, aga nende hind oli 5 eurot tund. Täiesti mõttetu hind! Päevitamise eest nii palju maksta?! Otsigu hulle! Tuleb tunnistada, et neid seal rannas muidugi leidus… Mingi aja lamasime  ja ühtlasi valvasime kaaslaste kotte, kes olid kohe Vahemerre ujuma läinud. Tagasitulles ütlesid nad, et mõnus värskendav ja jahutav kogemus. Positiivne. Läksime siis ka Jaaniga vett proovima. Sibasin varvastega vette. Kurat! Jumala külm oli!!! Me ei läinud ujuma. Jalutasime veidi mööda randa edasi… Muideks, sealne liiv oli pigem nagu väga-väga peenike kruus, hea et olin taibanud plätud varvaste otsa torgata… Jalutuskäik jäi tiheda rahvastatuse ja ebameeldiva liiva tõttu suhteliselt lühikeseks. Mina viskasin end seejärel päevitama ja Jaan käis ikkagi Vahemeres ujumas ära. Hiljem kommenteeris, et ikka külm oli, ka ujudes ei hakanud soojem. Aja kulgedes läks kõht tühjaks. Suundusime Jaaniga ranna vahetus läheduses asunud marketisse jäätist ja krõpse ostmas, mida siis rannaliival mugima hakkasime. Täiesti bikiinide väele end siis enam ei koorinudgi, poodiminekuks pealevisatud särgi jätsin selga. Tundsin, et oma heleda nahaga ei tohi seal päikese “võtmisega” üle pingutada. Aga päris ära rannast ka veel minna ei tahtnud. Seal oli ilus. Taamal mingi linnus, sinine vesi, kaljud… Istusime siis Jaaniga niisama ja vahtisime inimesi. Mina isiklikult otsisin ilusaid naisi, keda Jaanile näidata…Kokku olime kuskil 3h rannas.

Rannast lahkusime neljakesi koos. Jalutasime mööda linna ringi, imetlesime maalilisi kaljusid, helesinist Vahemerd, kauneid lillerohkeid tänavaid. Oh, seal oli nii lummav! Tahan sinna tagasi!

Jalg hakkas õhtul taas tunda andma. Söögikohta otsides ja jalutades, pidin Jaanile toetuma, et nii väga valus käia poleks… Pärast sööki hüppasime autosse ja sõitsime Gironasse. Õhtul kella seitsme paiku jõudsime Costabella hotelli. Kolmetärnikas, õdus, mugav, basseiniga. Bassein prooviti meie reisiseltskonna poolt kohe ära. Mina katsusin varbaga vett… Jälle külm . Istusin ja solgutasin jalgu nii kaua basseinivees, kuni Jaan mind lõpetuseks riietega vette tõstis. Hea tüüp …

Vahetasime riided ja suundusime linnapeale. Girona vanalinn – muinasjutt. Läbi linna kulgeb jõgi. Üle jõe on mitmed sillad ja majad jätavad mulje nagu kasvaksid välja otse jõest, niivõrd vee äärde on nad ehitatud. Girona vanalinna jõudmine nõudis minult suur pingutust. See oli valus ja aeglane teekond. Aga kui ma sinna lõpuks kohale sain, tahtsin kõike näha! Mõtlesin välja, kuidas oleks kõige mõistlikum käia, et mul nii valus poleks. Püüdsin hoida labajalga täiesti fikseeritud asendis. Nii moodi käies lonkasin üsn akorralikult, aga käimine iseenesest enam erilist valu ei teinud. Suurepärane! Müttasime linnapeal ringi hiliste õhtutundideni. Kohalik rahvas istus välikohvikutes, joodi veini ja õlut ning suheldi valjuhäälselt.

… Mul jooksevad praegu pildid Gironast silme-eest läbi… See oleks nagu alles eile olnud… Samas nagu aastate eest…

¡Salud Freixenet!

Laupäev, 12. juuni  2010

Barcelonal oli meile hommikuks üllatus – aknataga paistis päike! Ei mingit vihma! Mõnus soe suvepäev, see, mida me nii väga oodanud olime… Läksime optimistlikult vastu oma esimesele Barcelonast väljasõidupäevale. Esmalt astusime läbi autorendist ja saime kätte meile viieks päevaks broneeritud süsimusta uhiuue välimusega Opel Astra. Sättisime autosse paika GPS-i ja asusime selle järgi teele Cava veinimõisasse, kus valmistatakse Freixenet vahuveini.

Viie sõidupäeva jooksul sai Tom Tom meile üheks oluliseks viiendaks reisikaaslaseks. Tegime kindlaks, et see sümpaatne meeshääl, kes meile GPS-i kaudu pidevalt teed juhatas, kandis nime – Jüri. Võimalik oli valida ka naishäält, kelle nimeks märgiti Anna… või oli see Anne? Täpselt ei mäletagi… Oluline on aga see, et Jürkast sai tegelane, keda kuulati viie sõidupäeva jooksul äärmiselt tähelepanelikult, kelle peale saadi kurjaks, kui ta lasi meil läbida kiirteid, mis olid rämeropult maksustatud, kelle üle ilguti, kui ta käskis juba ma-ei-tea-mitmekümnendat korda sõita järgmiselt ringristmikult otse edasi, kellele tunti kaasa, kui ta teeremondi tõttu paanikasse läks ja soovitas tungivalt esimesel võimalusel tagasi pöörata, kes viskas vimkasid ja soovitas meil eriti kiire kohalejõudmise nimel pöörata mõnikord üli kitsastele tänavatele, kelle ebaterve “magamisase”st vutlari katkine lukk lõhkus minu parema käe nimetissõrme, millest ma kojusaabudes pidin Jürka omanikuga rääkima, et ta Jürka elutingimusi parandaks… Ühesõnaga, Jürka võitis endale selle reisi jooksul neli uut sõpra. Ta oli meil teed juhatamas isegi Eestis, kui öösel Tallinna lennujaamast Tartusse koju sõitsime. Sellel viimasel sõidul koos temaga tekkis mõte, et oleks pidanud reisil Jürkaga ikka grupipildi ka tegema…

Niisiis, esimene väljasõit viis meid Freixeneti tootvasse veinimõisasse. See oli väga luksuslik, peen ja ühtlasi retrolik paik. Kaunis hoone, koos imelise eeshooviga pani meid järjest fotokaid klõpsima, et iga detail pildile saaks jäädvustatud. Seejärel läksime veinimõisasse ekskursioonile, mis oli eelnevalt broneeritud. See koosnes kolmest osast: esmalt vaatasime filmi Freixeneti ajaloost, seejärel ekskursioonitasime veinikeldrites ja lõpetuseks saime proovida pokaali vahuveini. Ekskursiooniosas müttasime ringi hämarates kopituse-seente-niiskuse lõhnalistes keldrites, kus oli tuhandeid ja tuhendeid veinipudeleid. Muideks, Freixenetide pudelite põhjas on seetõttu nii sügavad lohud, et need peaksid takistama käärimiseprotsessi ajal pudelite lõhkemast. Nendes metsikutes veinipudeliriitades, mis seal nägime, oli näha tühje õõnsusi, mis giidi sõnul olid tekkinud just nimelt seetõttu, et pudelid lõhkesid hoolimata erinevatest ettevaatusabinõudest… Ekskursantidel oli näiteks pudelite puudutamine keelatud, just nimelt selleks, et vältida nii pudelite juhuslikke lõhkemisi. Kui giid oli oma jutu lõpetanud, võeti ekskursioonist osalejad pisikesele ratastel liikuvale rongile ja meile näidati veel mõnda keldrit, kus veine hoiti. Selliseid keldrikorruseid oli seal kümneid… Pärast ekskursiooni saadud pokaali veini oli võimalik muuseumipoest osta endaga kaasa väga erinevaid Freixenetiga seotud meeneid – alustades vahuveinipudelitset ja lõpetades pulsilugeritega.

Järgmine sihtkoht oli Montserrati mäed ja klooster. Tee sinna oli niivõrd käänuline ja hirmus, et vabastas mind veinimõisas saadud kergest vinest äärmiselt ruttu. Montserrat on unustamatu kogemus. Ainulaadsed, võimsad mäed jätavad paratamatult kustumatu mulje. Kohapeal sai matkata kahel loodusrajal. Esimene neist oli metsasem, sealt pöördusime peagi teisele, mis oli võimsamate vaadetega. Muide, märkasime Montserrati mägedel kaljuronijaid. Nad paistsid kui tillukesed sipelgad võimsal hiiglasel…

Enne suundumist Tarragonasse, mis oli meie järgmine sihtpunkt, tuli otseloomulikult läbi käia tualetist. Meestel polnud selles osas mingit probleemi. Aga naistel küll, sest nende tualetti koristati ja paistis, et seda tehti väga põhjalikult ja süvenenult, sest seda lihtsalt ei tahetud, ega tahetud vabastada. Noh, me siis suundusime invavetsu poole. Muud varianti ei tundunud olevat. AGA see oli ka kinni! No nii… häda ei anna häbeneda ja mina tõmbasin meeste vetsu, J. tuli ka kaasa. Ühtegi tüüpi ei olnud näha. Sain oma asjad aetud ja isegi käed pestud ning uksest välja lipsata, kui tüübid vetsu vajusid. J. -l nii kiirelt ei läinud, aga tuleb tunnistada, et ega mehed naist vetsus nähes eriti üllatunudki ja pärast meid hakkas meeste vetsu ka teisi tšikke minema. Häda ei anna ju häbeneda…

Teel Montserratist ära oli suur õnn ja rõõm sõita kohaliku autokooli õppesõidu auto taga. See oli tõesti vähemalt kolmele reisiliikmele suur kaiff, sest lõpuks ometi ei pidanud meie lugupeetud autojuhi peale tema abikaasa J. nii palju karjuma ja õiendama, et ta lõpetaks selle kihutamise ja kasutaks vahelduseks ka pidurit. Esiteks ma kardan kõrguseid, teiseks ma ei viibi heal meelel kuristiku serval liikuvas autos ja kolmandaks see tulek Montserrati tippu sõi mul korralikult närve, SEST  meie lugupeetud autojuht püüdis seal sõita  kr… f… p… rallit või midagi. Nii et ühe aeglasema auto taga sõitmine oli puhas nauding, KUIGI kuristiku serval ma ei tundnud ennast jätkuvalt eriti mugavalt.

Niih…aga Tarragona. See oli nii armas ja nunnu linn. Väga ilus ja kaunis linnake. Oeh… tahaks sinna tagasi. Imetlesime sealset Vana-Rooma aegset amfiteatri varemeid, imetlesime parke, käisime peatänaval La Ramblal jalutamas, kus imetlesime inimpüramiidide tegijate auks tehtud ausammast jne… Kogu tänav oli vaatamata õhtutundidele väga tihedalt rahvastatud – kohalikud rulapoisid tegid seal oma trikke, lpsevanemad jalutasid oma järeltulijatega, aeti valjuhäälselt juttu ja nauditi õhtut.  Kõige esmalt me aga sõime. T. ja J. tellisid söögikohas endale paellat, meie Jaaniga võtsime endale punaseid nuudleid. Linnakesse saabusime kuskil õhtupoole, umbes viiest-kuuest ja kõht oli nii metsikult tühi, et esmalt mulle tundus, et see nuudlite vaagen, mis meile Jaaniga kahepeale toodi, saab kohe tühjaks söödud ja kõht jääb ikka tühjaks. Tulemus – me ei jõudnud meile toodud punaste nuudlite laari nahka pista. Vaatamata sellele, et nad maitsesid nagu praetud makaronid st olid väga head.

Kui ilm hakkas aktiivselt hämarduma, võtsime taas suuna Barcelonasse. Kuna oli juba üsna hiline aeg, siis lasime Jürkal meile otsida kõige lühema tagasitee ja lubasime tal valida selleks ka tollimaksuga kiirteid. See oli viga. Me maksime selle tagasitee jooksul ennast päris haigeks. Mingil hetkel ütles J., et tema igastahes ROHKEM midagi ei maksa. Aitab ja kõik! Jürka vist kohkus nii resoluutsest mõtteavaldusest ära, igal juhul me tõesti ei pidanud rohkem maksma. Kuskil 12 euro kanti läks kogu see tagasitee meile maksma… Tagasi Barcelonas tuli otsida autole ööseks parkimiskoht. Leidsimegi. Kui auto oli pargitud selgus, et öö eest tuleb seal maksta 26 euri. See võttis nüüd küll ropendama. Ikka elu kallis parkimine! Raudselt leidsime mingi kõige kallima hinnaga parkla endale.

P.S. Selle päeva õhtuks oli mu jalg käimisest või kõige tõenäolisemalt möödunud päeval liigsest jooksmisest üle sõiduteede, vastikult valus. Kardetavasti olin mingisuguse lihase ära rebestanud. Õnneks oli J.-l kaasas jahutavat salvi, mida sellisele kohale peale määrida.

Muideks, Hispaania liiklus oli omamoodi müstika. Inimesed kappasid üle tee täiesti siis, kui nad ise selleks kõige sobivama hetke arvasid olevat. Muidugi oli seal iga jumala tänava nurgal valgusfoor, aga no neid jälgisid nüüd küll valdavalt ainult turistid. Kohalikud panid üle siis, kui neile tundus, et nad jõuavad enne järgmist autot tee elusana ületatud. Sellise tedeületuse tõttu oli muidugi üsna sageli kuulda signaalitamist. Ühtlasi anti signaalitamisega kõigile teistele autojuhtidele teada, et nad võiksid kiiremini liikuda a´la “mis sa passid seal, liiguta ennast!” suhtumine tundus olevat valitsev.

Üks siga ja palju samme

Reede, 11. juuni 2010

Selle päeva veetsime oma reisikaaslastest täiesti eraldi. Meie kaaslased tahtsid esmalt minna Picasso muuseumisse, kuhu minekuks meie erilist tõmmet ei tundnud ja selle järel soovisid nad külastada mammutiga parki, mida meie juba eile olime näinud. Nii et meie teed läksid juba hommikul korteri juures lahku. Ahjaa… otseloomulikult sadas hommikul vihma. Aga noh, me olime sellega juba harjunud ja reeglina läks ilm pärastlõunati ilusaks, nii et lootus siiki päikest näha oli täiesti olemas.

Esimene sihtmärk, kuhu suundusime, oli Kolumbuse ausammas. Olime saanud ühest turistiraamatust teada, et seal sees on võimalik liftiga üles sõita ja imetleda ülevalt kogu Barcelona kesklinna. Üks tore pisike vanamees oli liftisaatjaks ja sõidutas meid üles ning pärast alla tagasi.

Seejärel kihutasime lausvihmas mööda La Ramblat ja otsisime Barcelona katedraali, kuhu pidi saama kuni kella 12.45-ni tasuta sisse. Muretsesin veidi, et võibolla jõuame liiga hilja kohale ja kaotame võimaluse, seda võimast ehitist tasuta üle vaadata. Jaan arvas, et meil pole kiiret, sest isegi siis, kui me jõuame katedraali ukseni 12.44 saame ikka veel tasuta sisse. Tasuta sissepääsemise aeg ju sellisel juhul veel kestab. Hiljem selgus muidugi, et kõik inimesed visati 5 minutit enne tasuta aja lõppu pühamust välja. Õnneks me jõudsime veidi enne 12-st katedraali ukse taha… Aga, mis selgus siis? Triinu oli üliekstra mini kleidiga linnapeale tulnud ja otseloomulikult nii riivatu riietusega inimesi pühamusse ei tahetud lasta. Kui me aru saime, miks mind sisse ei taheta lasta, siis ühe sekundi suutsin mõelda: “Öööööh?!?! Ma-ju-tegelikult-teadsin-seda-miks-mul-nii-halb-mälu-on-täielik-ohmu.” Ja järgmine hetk kiskusin Jaanilt seljakoti seljast ja kaevusin selle sügavustesse. Tõmbasin kotist välja oma reisi ainukese sooja riideeseme ehk valge kampsunkleidi ja tõstsin selle endale ette. Sättisin ta nii kõrgele, et see kattis mu põlved ära. Sisselaskja-korravalvur vaatas umbusklikult. Ma ei jäänud passima, vaid tõmbasin ruttu selle villlase asja oma kleidi peale ja venitasin kanga põlvini. Korravalvur, kes muide oli naisterahvas, naeratas minu püüdluste peale ja lubas meid sisse. Muideks, ilma venituseta oli see kampsunkleit täpselt sama pikk, nagu mu suht väga lühike alumine kleit, mille peale see tõmmatud sai. Sibasin oma siiski veel paljaste põlvede välkudes korravalvuri silma alt siva minema. Rahva sekka. Katedraal koosnes kahest osast. Vahepeal tuli taaskord välja minna. Põhihoonesse sisseminekul ma ei hakanud oma kampsunit enam venitama. Võtsin selle hoopis seljast ja kasutasin Jaani tuulepluusi põlvede katmiseks. Sidusin tuulepluusi lihtlabaselt ümber oma talje ja väga veider “seelik” oligi valmis. Korravalvuritele sellises tehnikas põlvede katmine sobis… Katedraal oli muide võimas, aga eks oma silm ole kuningas, nii et minge ja vaadake ise… Muideks, mingi hetk, kui ma parajasti pildistamisega mingil suvalisel kesklinna tänaval tegelesin, kõnetasid mind mingid inglise keelt kõnelevad turistid ja küsisid, kus asub Picasso muuseum. Ja arvake ära, mida ma tegin. Tegin midagi sellist, mille üle Jaan oli pärast täitsa üllatunud. Ma nimelt juhatasin neile teed. Mina, kes ma Tartus ei taha mitte mingisugustele turistidele, mitte mingisugust teed, mitte kuhugi, mitte kunagi juhatada. Aga kuna me olime suhteliselt hiljuti Picasso muuseumist mööda tulnud, siis ma ei mõelnudki midagi, vaid juhatasin, kuhu tuleb minna…

Katedraali esisel platsil oli vanakraami turg. Sõelusime selle läbi ja suundusime La Barcelonetasse. Tegemist on endise kalurilinnaosaga. Seal oli palju toredaid kitsaid tänavaid, kus majade rõdudel võis näha lisaks kaunitele lilledele hulgaliselt igasuguseid riideid kuivamas. Tegelikult, selline vaatepilt – rõdud täis riideid ja lilli – iseloomustab kogu Barcelonat ning Kataloonia piirkonda, mille väikseid linnakesi järgnevatel päevadel külastasime.

Jalutasime mööda La Barceloneta tänavaid Vahemereni välja… Vahemerest rullusid randa võimsad lained! Püüdsime neid pildile jäädvustada, aga kahjuks see ei õnnestunud. Pildile saime vaid ühe hullujulge ujuja, kes tegi keha väikese jooksuga enne soojaks, kui julges ennast jahedatesse lainetesse kasta… Meie piirdusime mööda randa jalutamisega, teokarpide kogumisega ja aegajalt jälgimisega, kuidas lained randa tormavad – üksteist tagaajades, korraks taandudes, jõudukogudes ning seejärel raevukalt end meie jalgeette visates.

Jalutasime mööda randa Olümpia sadamasse ning uudistasime sealsamas olevat Olümpiaparki ja Olümpiaküla, mis kõik rajati 1992. a. Barcelonas toimunud olümpiamängude tarbeks.

Ja siis mõtlesime, et läheks käiks ära ka Barcelona teise võimsa mäe – Tibidabo – tipus. Otsisime üles metroo, hüppasime peale ja hakkasime sõitma. Metroos toimus väike varguskatse. Alguses me ei saanud arugi, mis lahti, et mingi kohalik hispaania keeles karjuma pistis, aga selgus, et keegi suli oli näpud taha ajanud ühe turistivälimusega vanamehe rahakotile. Teised metroos sõitjad olid seda märganud, suli kinni krabanud, rahakoti ära võtnud, rahakoti omanikule tagasi andnud, ja lõpetuseks sõimasid vargal näo täis.

Ütlen lühidalt ära, et Tibidabo tippu me ei jõudnud, sest oli juba liiga õhtune aeg (umbes 18 oli kell) ja köisraudtee enam inimesi päris tippu ei vedanud. Seega jalutasime nii palju kui vähegi ise jõudsime mööda teed ülespoole ja tegime mõned “poolel mäel” pildid ja sõitsime surmväsinutena metrooga oma korterkoju tagasi.

Ahjaa… poolel teel mäkke nägime, kuidas väike metssiga ja kass sõid koos põõsa all kassikrõpuskeid.Meeldejääv pildike…

Seekord tegime kodus ise süüa, jõime veini ja jäime lõpuks rampväsinutena magama.

Muinasjutt ja imed…

Neljapäev, 10. juuni 2010

Vihm ja veelkord vihm. No miks ometi? Miks?! Kuhu see esimese päeva ülisoe ja mõnus päike kadus? Täielik jamps! Meil oli vaja veel Barcelonat avastada, nii et ignoreerisime seda taevast alla tilkuvat vett ja läksime pärast hommikusi ahjusooje juustu-vorsti võileibu välja. Esimene ülesanne oli likvideerida prügi, mis meil kahe päeva jooksul oli tekkinud. Maja ees selgus, et barcelonlased sorteerivad usinasti oma jäätmeid. Eri liiki prügi jaoks olid erinevat värvi, kenade väikeste ümmarguste avaustega, prügikastid tänavaääres reas. Meie prügikott ei mahtunud mitte ühestki sisse. Proovisime. Korteriomanik ütles esimesel päeval, et me ei pea koristama, aga nõud tuleb meil endil puhtaks pesta ja korterisse ei tohi jääda prügikotte… Aga ta ei öelnud meile, et peaksime prügi sorteerima. Lahe. Järelikult pidi olema kuskil prügikast, kuhu võib valimatult igasugust rämpsu visata. Ma nüüd ei tea, kas lõpuks sellise leidsime, aga igal juhul leidsime prükkari, millel oli lisaks ümaratele avaustele võimalik ka kaant pealt kergitada ja nii meie sodi omale uue „kodu“ lõpuks leidiski.

Edasi kiirustasime akvaariumisse, mille ukse taga oli möödunud päeval väga pikk piletisaba loogelnud. Seekord ei olnud seal peaaegu mitte kedagi. Ainult käputäis inimesi olid kassa juurde ennast ritta seadnud.
Vahetult enne akvaariumide tsooni jõudmist tehti meist hiigelsuure kala lõugade mulaaži taustal pilti. Jäi mulje nagu oleksime hiigelsuurte kalalõugade vahel. Hiljem, kui akvaariumide alalt ära tulime, pakuti seda pilti meile müüa, hinnaks only eight euros, only eight euros… Me ei ostnud. Only eight euros küll, aga meile tundus, et suudame mõne mõistlikuma kulutusviisi sellele only eight eurole leida. Akvaariumid ise olid fantastilised, eriti muidugi akvaariumtunnel, kus sul üle pea ujusid haid, raid ja mis kõik eksootilised kalad seal veel olid. Tunne oli nagu kõnniksid ise mööda veekogu põhja ja saaksid soovi korral kõiki neid hiigelkalu puudutada. Siruta vaid käsi välja… Maagiline kogemus.

Pärast vetemaailma läksid meie teed T. Ja J.-ga lahku. Nemad tahtsid minna Camp Nou ‘d ehk maailma suuruselt teist jalgpallistaadionit vaatama. Meie Jaaniga aga otsustasime veel Barcelona kesklinna ümbruses ringi tuuritada. Vaatasime lausvihmas üle Arc de Triomf ‘i, jalutasime mingisuguses pargis, kus lendasid ringi rohelised papagoid, täiesti juhuslikult sattusime nö koerteparki, kus vastavad märgid näitasid, et tegemist on just koertele mõeldud jalutusalaga. Muide, selliseid koertega jalutamiseks mõeldud alasid oli Barcelonas palju. Ja need ei olnud mitte 10×10 meetrit suured, vaid tõsiselt võetavad pargid pinkide, murualade ja teedega ja muidugi väikeste prükikotikestega kastidega, teadagi milleks… Barcelona tänavapildis oli väga tavaline näha koeri koos oma peremeestega. Nendega istuti välikohvikutes, käidi poes jne. Barcelona jättis äärmiselt koertesõbraliku linna mulje. Puhas paradiis minu kui suure koerasõbra jaoks.

Pika jalutamise peale läks meil kõht tühjaks. Leidsime mingisugusest väiksematsorti kõrvaltänavast ühe söögikoha, kus tundus päevamenüü üpris soodne olevat. Päeva menüü tähendas seda, et võis valida kahest eraldi valikust kaks toitu, millele lisandus jook. Sellise komplekti said siis ühe hinna eest. Mõtlesime, et sööme/joome selle kolmeosalise päevamenüü kahepeale. Jaan tellis toidu ära. Tellimuse vastuvõtja eriti inglise keelt ei vallanud, nii siis räägiti inglise ja hispaania segakeelt. Tulemus – me saime kaks päevamenüüd ehk siis mõlemad saime ühe paella, pluss praetud kala koos praekartulitega ja karahvini punast veini (seda küll kahepeale ühe). Kui olin mereandidega paella ära söönud, ei tahtnud ma enam mingit toitu nähagi. Söögikoha peremees ei saanud sellest muidugi aru, ta võttis sujuvalt meilt mõlemalt taldrikud eest, kui nägi, et me enam ei söö ja tõi praekartulid koos kalaga asemele. Nooh… torkisin natuke kala ja pistsin mõne tüki suhu. Viisakusest.  Maitses päris hästi. Pingutasin ennast ja sõin edasi. Vahepeal puhkasin ja jõin veini… Kui Jaan toidu eest tasuma hakkas, küsis peremees, kas me magustoitu tahame… Ega ei tahtnud küll Veeresime sõna otseses mõttes sellest kohast välja ja rohkem midagi tollel päeval enam süüa ei tahtnud.

Suundusime Parc de la Ciutadella-sse. Õnneks tuli selleks ajaks juba päike välja ja meil oli seal äärmiselt mõnus, silmailupakkuv ja soe jalutuskäik.

Kuna ilm oli äärmiselt ilusaks läinud, siis otsustasime minna veel samal õhtul Güelli parki avastama. Parc Güell (ehitatud 1900-1914) on Antoni Gaudi meistriteosed, mida võib lõpmatuseni imetleda. Park oli omal ajal mõeldud vaid aristokraatidele. Ühe sealse mäekünka kõige kõrgemast tipust, kuhu on ehitatud nö ristimägi, saab näha kogu Barcelona siluetti. Käisime seda imetlemas. Ma kardan küll kõrgust, kuid nende ristide juurde vedasin ennast siiki üles. Üles oli muide kergem saada, kui pärast alla… Paari roppuse saatel ja värisevate jalgadega sain sellega hakkama. Pargis tundusid kõik ehitised puhta imena. Raske oli aru saada, millest ja KUIDAS kõik need imelised ehitised olid valmis saadud. See oli omaette fantaasiamaailm, kuhu tahaks veel ja veel tagasi.

Õhtul, kella 21-ks, jõudsime metrooga Hispaania väljakule, kus me juba esimese päeva õhtul olime oodanud purskaevude etendust. Seekord etendus toimus. Purskaevud lasid veekaartel muusika saatel tantsida.

Nautisime seda vete- ja valgusemängu poole kaheteistkümneni öösel, siis pandi tuled kustu ja kraanid keerati kinni.

Etenduse lõpuks oli mul nii külm hakanud, et täiesti värisesin. Kihutasime mööda tänavaid kodu poole. Eesmärgiks saada kiirelt sooja dušši alla.

Barcelona – see on lihtsalt muinasjutt!

Kolmapäev, 9. juuni 2010

Vihm! Vihm, vihm, vihm, vihm… lõputu vihm! Mida jampsi! Me tuleme Hispaaniasse päikese ja soojuse järele ja siin on vihm!? Otseselt külm just väljas ei olnud ja õnneks ei kallatud vett kaela ämbriga, aga ebameeldiv oli see peen vihmakardin ikkagi.

Ja siis, meie esimesel hommikul võõras korteris lõhkus noormees T. ära korteri tehnilisse varustusse kuuluva kohvikannu. Pillas selle lihtsalt maha. Köök oli omaniku poolt varustatud kõige vajalikuga – alustades taldrikutest, kruusidest ja lõpetades ühe huvitava grillimisalusega… Kohvikann oli seal vast üks odavamaid vidinaid, aga see ei tähendanud seda, et me selle ära lõhkuda võime. Kuna omanikust tüüp luges meile eelmisel päeval sõnad peale, et kui midagi ära lõhute, tuleb sellest kohe teada anda, siis T. tegi vastavasisulise telefonikõne aega viitmata ära. Talle vastati, et oh pole midagi, kohe tuuakse uus asemele. Eee !? Selline vastus tundus veider. T. polnud kindel, kas teisel pool toru üldse saadi aru, mida ta oli öelnud. Hispaanlased ja inglise keel pole oma vahel just parimad sõbrad… Meie seda kannu igastahes ootama ei jäänud, vaid läksime linnapeale. Muide, hea et ei jäänud ootama, sest uut kannu ei saabunudki terve selle aja jooksul, kui me seal korteris elutsesime. Aga sellest polnud hullu miskit, köögis oli olemas tavaline veekann, millega sai väga edukalt vett kohvi peale keeta.

Muideks, mul ei olnud reisile kaasa võetud mitte ühtegi teksapükstepaari, mis on minu puhul harukordne. Eelistan nimelt mugavaid teksaseid põhimõtteliselt peaaegu igal pool kanda. AGA reisil pidid ju olema niiiiiii jube soojad ja palavad ilmad, et ainuke mõistlik riietusese sellise ilmaga on kleit või seelik. Teksastes oleks pidanud kõrbemissurm tulema vmt asi…. Lõpptulemusena sibasin lausvihmas ringi kleidis. Kusjuures, üllatus-üllatus vihmaseid päevi ei olnud reisi ajal mitte üks või kaks, neid oli rohkem…Tuleb tunnistada, et nende 11 päeva jooksul harjusin kleitide kandmisega isegi ära. Ka niiskete kleitide kandmisega, tänu vihmale. AGA see ei tähenda, et ma nüüd siin, tagasi külmal maal, hakkan kogu aeg kleite kandma… Niisiis läksime linna. Viskasime pilgu peale Kolumbuse kujule ja suundusime kohe seal samas olevasse sadamasse, sooviga külastada Euroopa suuruselt teist akvaariumi. Esimese hooga sattusime sadamas olevasse ostukeskusesse. Esimene pood, mis mulle seal silma hakkas oli Desiguali brändikauplus. Õujeeeeeeeeeeeeeeeeeeee! Tegemist on väga omanäolise, värvikireva, põnevate lahendustega Hispaania moebrändiga. Silm lõi mul kohe särama ja samm läks kiiremaks. Jaan kommenteeris naeruselt: “Sõltlane!” Absoluutselt mitte! Olin lihtsalt eelnevalt internetist Desiguali tooteid uurinud ja need tundusid sellised, et otsustasin: vähemalt ÜHE selle firmamärgiga hilbu või koti või ehtega ma Hispaaniast koju lähen! Tõmbasin ruttu poodi ja kadusin riiulite vahele. Kiire reageerimine on sageli edu pandiks. Nii ka seekord. Ülejäänud seltskond vajus viisakalt ning vaikselt minule kui jooksikule järgi. Kuna Desigual pole just odav bränd ja kalkuleerides, millised on minu rahalised võimalused, otsisin allahindlusega tooteid. Muideks, ma olin spetsiaalselt vahetanud endale Eestis teatud hulga eurosid, et nende eest just Desigualist miskit osta. Terve poe teine korrus oli allahindlusega kaupa täis! AGA ma ei leidnud sealt midagi sellist, mille tahaks kohe kotti toppida ja koju kaasa viia. Nii et tuli esimesele korrusele ja tavahinnaga kauba juurde tagasi minna. Jaan käis mul kannul ja iga hilbu puhul, mis mulle meeldis, tegi ta moblal ümberarvestuse, kui palju see kroonides maksaks. Tuli välja, et üsna soolaste hindadega asjakesed meeldisid mulle kõige rohkem. Pärast pikka otsimist läksin ühe asjakesega proovikabiini, kuhu muide, tõi Jaan mulle omal valikul veel mõned asjad järgi. Kogu see proovimisekampaania lõppes sellega, et ostsin endale ühe pluusi ja ühe kleidi. Kulus ära kogu minu nö isiklik eurotagavara ja vajamineva summa kokkusaamiseks andis Jaan veel 20 euri juurde. Lubasin, et söön nüüd reisil 20 euri võrra vähem. Millegipärast keelati see mul ära… Pärast seda šopingut hakati mulle igat jumala Desiguali poodi, mis meil linnas ringi liikudes ette jäi, näitama ja öeldi: “Vaata, Desigual!…” Ikka täielikud õelusekotid Nad teadsid küll, et mulle oli šopinguveto peale pandud ja Jaan keeldus Desiguali jaoks edaspidi raha eraldamast… Oeh…

Akvaariumisse, mille jaoks tegelikult sadamasse olime tulnud, me ei läinudki, sest seal oli nii üüratu saba, et otsustasime järgmisel päeval varavalges kohale tulla, et sabas kõige esimesed olla.

Seejärel jalutasime mööda La Ramblat ehk siis Barcelona peatänavat, mis on täis kaupmehi, ääristatud kümnete ja kümnete söögikohtadega ja kus oma etteasteid teevad miimid. Tegemist on ühe korraliku turistilõksuga. Hüppasime sisse peatänava ääres asuvasse Barcelona kuulsamaisse turgu Mercat de la Boqueria-sse. Need hunnitud puuvilja ja mereandide letid võtsid silme eest kirjuks. Ei suutnud vastu pidada ja ostsime pool kilo mureleid, eesti rahas maksid need 15 krooni.

Järgnevalt käisime Kataloonia väljakul, Barcelona väljakul, külastasime Casa Batllot. Kataloonia arhitekduurikuningas Gaudi kätetöö Casa Batllo oli niivõrd muinasjutuline, niivõrd fantaasiarohke ja omanäoline kunstiteos, et kui sa seda Barcelonat külastades vaatama ei lähe, siis sa oled ikka väga-väga paljust ilma jäänud. Selles majas ringijalutades kulus aeg linnutiivul. See, kuidas Gaudi oskas ära kasutada päevavalgust ruumide valgustamiseks, igasuguseid värvilisi praaki ja äraviskamisele läinud keraamika kilde hoone kaunistamiseks… see oli lihtsalt müsitka. Unenägu avasilmi! P.S. See maja muudab värvi vastavalt ilmale!

Järgnev Gaudi meistriteos, mida vaatam aläksime,  oli aga midagi hoopis vägevamat – La Sagrada Familia. Kuulus ja hiigelsuur kirik, mida on ehitatud juba 1882.a.  ja mille ehitus kestab tänaseni. Loodetakse valmis saada 2026.a. Täiesti kohustuslik turismiobjekt, kui Barcelonasse minek ees.

Pärast kõike eelmainitut olime nii väsinud, et käia enam eriti ei jõudnud, otsustasime metrooga oma kodutänavale tagasi sõita.  Otseloomulikult sõime jälle õhtust väljas ja eriti toidukohta ei valinud, väsimus oli liiga suur. Tulemus – saime hirmkalli hinna eest (3 või 4 euri) endale mingid hirmtillukesed pirukakesed, noh nii keskmise lihapiruka suurused asjakesed. Selline “hambaaugu” toit tuli hiljem korteris seekord 0,98 eurise veiniga ära pühitseda. Kõht tundus pärast seda täiesti täis olevat ning võis rahus magama minna.