Tegemist taas raamatuga, mis on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärkimist leidnud.
Lõpuks ometi hakkab ilmuma raamatuid, kus räägitakse noori huvitavatest teemadest räägitakse läbi meeskodanike silmade. Teoses ei ole nö. tüdrukuteraamatutele omast heietamist, pikemaid tunnete ja emotsioonide analüüsimisi, kõik lihtsalt toimub ja leiab oma lahenduse.
Võiks öelda, et see on läbinisti poistele kirjutatud raamat. Peategelasteks on viis gümnaasiumisse astunud noormeest,
kes hakkavad koos tegema koolibändi. Jälgitakse ühte aastaringi bändi ja poiste elus. Kiirelt kulgev positiivse alatooniga raamat.
Autor endast:
Igapäevaselt kantseldan kaht last ja meheraasu ning loon numbrilist korda ametipostil. Kord peab majas olema, olgu või tolmukord. Aga täiskuu ajal, kui ööd on salapärased ja koidukiired kutsuvad, läheb mul veri vemmeldama. Mul hakkab igav. Siis otsin meelelahutust, luues tegelasi, lugusid, olukordi.
“Pagan, mismoodi sa ikka ütled, et ei tea, kuidas tüdrukule läheneda. Aga Hele-Mariin on Vladi klassiõde ja Vladi on sõber. Ehk ei kuku kokutama või muidu mõnitama.” lk. 24
“Janek ei jõudnud sõpra ära kiruda, kui see peale tunde rahumeeli oma asjad pakkis ja tema õeraasukesega kuhugi litutama läks. Mis neil viga! Kummalgi ei kumanud geograafias kahte.” lk. 103
