Noor ajakirjanikuhakatisest ameeriklane, kes ei tea täpselt mida ta elult tahab, kohtub eestlannast ajakirjanikuga ja armub temasse. Justin kolib mõneks ajaks Eestisse, et Epp saaks omandada magistrikraadi ning seejärel plaanivad noored seigelda ja avastada maailma. Kuid kõik ei lähe päris nii nagu plaanitud…
Väga ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud Minu-sarja järjekordne raamat. Saab jälgida kuidas keegi “teine” näeb “meid” – eestlasi. Seda eestlaste olemuse ja maa avastamise lugu on väga põnev lugeda. Sündmused jooksevad ladusalt ja on esitatud võtmes, mis kisub suu muigele ning innustab üha edasi lugema.
Eestlane ei tohtinud mingil juhul hilineda, isegi mitte eakale sugulasele külla minnes.
“Kas sa arvad, et Salmel on tõesti pühapäeva hommikuks mingeid muid plaane tehtud?” proovisin teda rahustada. “Ta on kodus isegi siis, kui me pisut hiljaks jääme.”
“Asi pole selles,” ütles Epp. “Hiljaks jääda on ebaviisakas. Ta ootab”.
lk. 115
“Kohe algab,” ütles ta.
“Mis algab?” küsisin mina.
“Eurovisioon,” vastas Epp.
“Mis asi on Eurovisioon?”
“Sa pole kunagi Eurovisioonist kuulnud?!” hüüatas Epp.” Eva ja Pets vaatasid mind umbusklikult. Raputasin häbiga pead.
lk.137
“Vabandust, kallis, et ma varem ei helistanud,” lalisesin ma. “Mul olid väga huvitavad intervjuud.”
“Ma olen voodis ja mul on väga paha olla. Kas sa oled ikka veel Paides?”
“Ei. Ma kusen põllul reas Eesti rokistaaridega.”
“Kõlab hästi,” naeris ta. “Tore, et sa viimaks mõne sõbra leidsid”.
lk. 274
