Joe Hill “Südamekujuline karp”

Lühijuttude eest mitmeid auhindu saanud Joe Hill on kirjutanud tipptasemel sünge, verdtarretava ja põneva fantaasiaromaani, tõelise meistriteose, milles pinge ei lange hetkekski ja lugeja võib nautida tõelist õudustunnet. (raamatukoi.ee)

Alustuseks – alla 17-aastastele seda raamatut ei soovita.

Üle mitme aasta lugesin romaani, mida saab täiesti südamerahuga klassifitseerida horrori alla… Kunagi olin väga suur horrori fänn. Ostsin ajakirja Mardus, vaatasin kõiki õudusfilme satikanalitest, seda nii kaua, kuni me taevakanaleid endale lubada saime, kuulasin raadiost öötundidel saadet, kus loeti ette mitmesuguseid õudus- ja hirmulugusid. Tüübil, kes neid jubeduslugusid ette luges oli selleks väga, no ikka üliväga sobiv tämber. Isegi kui parajasti loos midagi traagilist ja verdtarretavat ei juhtunud, siis tema hääl andis kogu kirjeldatud situatsioonile sellise külmavärinaid tekitava varjundi, et… ma ei julgenud toa pimedamatesse nurkadesse ühtegi pilku heita, äng ja hirm olid nii suured. Mäletan, et pärast selliseid öiseid raadioseansse olid mul tõsised raskused kodus pimedas vetsuni orienteerumisega… Iga jumala nurga taga, ja muidugi eriti vetsu ukse taga, võis ju mingi ilge elukas või laip või vaim varitseda… Uhhhh!

Joe Hilli “Südamekujuline karp” on kaasaegne õudukas.  Peakangelaseks on rockstaar, kellele meeldib kollektsioneerida ebatavalisi esemeid – kolju, mis pärines 16. sajandil elanud talupojalt, kellele oli auk pähe puuritud, et deemonid välja lasta; kolmsada aastat vana nõia ülestunnistus; 19. sajandi algusest pärinev jäik kulunud poomisnöör jne. Ühel päeval saabub ta meilikasti sõnum, kus pakutakse müüa vaimu. Mees ostab selle otseloomulikult ära… Nagu arvata võib, saavad nüüd alguse verdtarretavad sündmused. Loo arenedes selgub, et vaim, kelle omanikuks staar saab, pole sugugi mingi suvaline kummitus, vaid väga kindla eesmärgiga just nimelt talle mahaparseldatud õel hing.

Eelistan äärmiselt realistlikke horroreid, ehk siis selliseid, kus veri ei lenda, terariistadega ei pakuta üle ja soovitatavalt jäävad ka pead õlgadele st ei näidata/kirjeldata nende mahavõtmist, sest minu meelest on kujutlusvõime alati üle igasugusest pildist, mida sulle otse ja robustselt näidatakse. Sõnad, sosinad, vihjed, veidrad kokkusattumised – kõik see kütab kujutlusvõimet, tekitab ängi ja võib suisa paanilist hirmu tekitada. Teadmatus on suurim hirmuallikas.

Mulle tundub, et sellest raamatust head filmi ei saaks, või täpsemalt väljendudes, kui järgida detailselt raamatut, siis ei saaks. Idee iseenesest on aga suurepärane…

Kes julgeb, see loeb!

Angie Sage “Wõlukunst”

Tegemist on “Septimus Heapi” seitsmeraamatulisse sarja kuuluva esimese raamatuga. Üle maailma on sarja tõlgitud juba 32 keelde ja müüdud üle 32 miljoni eksemplari, eesti keeles ilmus “Wõlukunst” 26. oktoobril käesoleval aastal.

Septimus Heap, seitsmenda poja seitsmes poeg, kaob oma sünniööl, kui ämmaemand on ta surnuks tunnistanud. Selsamal ööl leiab Septimuse isa Silas Heap koduteel lumest tekki mähitud lapse – kannikesekarva silmadega vastsündinud tüdrukukese. Heapid võtavad tüdruku enda juurde, panevad talle nimeks Jenna ja kasvatavad teda nagu oma last.

Kui tüdruk saab 10-aastaseks kistakse Heapide pere seiklustesse, mida nad ei oleks osanud uneski näha. Autor on loonud võluritemaailma, mille tegevus toimub määramata ajas ja ruumis. Kummalised rabaolendid, sõnumirotid, võlurid, vaimud, wõlukunstiraamatud – müstikat ja ebatavalist leiab sellest raamatust igalt leheküljelt.

Minule, kui mitte väga suurele sarjaraamatute ja fantastika fännile, pakkusid huvi millegipärast just loo kõrvaltegelased. Rotid, kes õppisid pähe sõnumi, mis tuli neil adressaadini toimetada. Võlupeegel, mis käsukorras oli võimeline kahandama etteöeldud protsendi võrra temasse vaataja kehakaalu. Seejuures oli tegemist iseloomuga peegliga, kellele meeldis arvutada vaid täisarvudes ning kes suurest ähmist ja varajasest kellaajast tingituna võis esimese hooga teha arvutuses vea ja näidata peeglissevaatajale mingit kahtlases suuruses isikut, mida too sugugi näha ei tahtnud jne. Oleksin soovinud selliseid armsaid-veidraid kõrvaltegelasi raamatust rohkem leida.

Võib-olla järgmistes osades on selliseid ülivahvaid kõrvaltegelasi rohkem, aga nähtavasti mina nende järgmiste osade lugemiseni ei jõua. Loodetavasti mõni suurem võlukunstiaustaja jõuab:)

Loe intervjuud autoriga Postimehest.
Uuri Angie Sage kodulehte.

Reeli Reinaus “Nõidkapteni needus”

Sain minagi läbiloetud Reeli Reinausi uue raamatu “Nõidkapteni needus”. Kirjastus Tänapäev kodulehelt on võimalik lugeda raamatu sisu kohta järgmist: Mida teha, kui kõige hirmutavamad legendid osutuvad ühtäkki elu ähvardavaks tõelisuseks? Kuidas käituda kohutavas olukorras, millest ei näi olevat ühtki väljapääsu? Just need küsimused peab endale esitama Alex, kelle veidrad minevikunägemused muutuvad ootamatult reaalseks, kui ta leiab end vangina neetud laevalt, mida juhib kardetud ja mõistatuslik nõidkapten. Kui Alex avastab laevalt ka vangistatud tüdruku, saab ta aru, et kaptenil on rohkem kui üks saladus, mille päevavalgele tulekut ta kardab. „Nõidkapteni needus” on seiklusliku raamatutriloogia esimene osa.

Raamat on nii poelettidel kui ka raamatukogudes juba mitu kuud saadaval olnud. Mina jõudsin teose allaneelamiseni aga alles möödunud nädalal. Miks? Millegipärast vaevas mind mingi kummaline eelarvamus, häiris teadmine, et tegemist on taaskord ühe mitmeosalise noorsooromaaniga, täpsemalt triloogiaga ja seda mingist müstilisest Nõidkaptenist. Vampiiridest, libahuntidest, igasugustest fantastilistest tegelastest ilmub viimasel ajal hulgaliselt mitmeosalisi raamatuid, tekkis küsimus, kas Nõidkapteni lugu triivib üksnes nende kiiluvees? Tekkis küll küsimus, aga vastust ma sellele saama ei tormanud. Ootasin enne ära esimesed arvamused lugejatelt. Kui olin kuulnud lugejate seas vaid kiitvaid hinnanguid ja sellist huvitavat väidet – “see ei olegi nagu eestlase kirjutatud!”, siis tekkis mul vastupandamatu uudishimu – mida ja kuidas seal siis ikkagi kirjutatakse. Ja möödunud nädalavahetusel lugesingi “Nõidkapteni needuse” läbi.

Tegemist on tõesti ühe põneva seiklusromaaniga, kus on juttu tohutust varandusest, kummalisest võtmest, mis avab varakambri ukse, needusest ja piraatidest. Tegemist on looga, kus räägitakse sõprusest, usaldusest ning vaprusest ja seda kõike väga ladusas ja hästi loetavas vormis. Nii et kõigile seiklusearmastajatele soovitan – lugege läbi! Kahju on muidugi sellest, et nüüd tuleb järgmisi osi teadmata aeg oodata. Varugem kannatust ja lootkem, et järgmised osad on vähemalt sama head.

Vaata lisaks:
Loe intervjuud Reeli Reinausiga. 
Reeli Reinausi mõtteid suhtlusvõrgustikest.

Jessica Gruner ja Rob Reger “Emily the Strange. Kaotatud päevad”

Tegemist on ühe väga omamoodi raamatuga, seda nii sisu kui ka välimuse poolest. Raamatus hargnema hakkavate sündmuste keskmes püsib üleni musta kandev, kahvatu nahavärviga 13-aastane tüdruk, kes on kaotanud mälu. Tüdruk on võõras linnas, ta ei tea oma nime, kui vana ta on…ta ei tea mitte midagi. Ainukesed asjad, mis tal kaasas, on märkmik, pastakas ja ragulka. Ennetamaks võimalust, et mingi hetk võib tal taas mälu kaduda, hakkab tüdruk märkmikku päevikuna kasutama. Alguse saab kummaline ja üllatusi täis lugu, mis on raamatuks kujundatud pilkupüüdval viisil. Kasutatud on koomiksilaadset illustratsiooni, dialoogid on selgelt muust tekstist eristatavad ning tekst väga mugavalt liigendatud mitmete ajakulgu kirjeldavate märkustega.

“Mul pole mitte ühtegi tõelist mälestust. Kas ma elan linnas? Koopas? Puuonnis? Kas see on imelik, et ma elan külmkapikastist tehtud varjualuses?” lk. 44

“Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, et ma sellest naeruväärsest linnast, selle rämpspostiuputuse, nende trahvikviitungite ja pärasttundejätmiste juurest minema saan.” lk.72

“Raven murdis kõik oma sõrmed, mõlemad randmeluud, küünarnukid ja õlavarred, kui üritas seda värdjat lukku salakambris lahti saada.” lk.194

Emili the Strange on tuntud koomiksitegelane ja ka kaubamärk. Temast on kujunenud omamoodi moeikoon, kelle gooti sugemetega iseloom ja välimus paelub tuhandeid inimesi üle maailma.

Vaata Emily internetikodu http://www.emilystrange.com

Soovitab: Triinu Univer laste- ja noorteosakonna raamatukoguhoidja

Georgia Byng “Molly Mooni hämmastav hüpnoosiraamat”

Noore inglise kirjaniku Georgia Byngi väljamõeldud loo tegelase Molly Mooni seiklused kestavad 296-leheküljelises raamatus “Molly Mooni hämmastav hüpnoosiraamat”  kolm nädalat ja just nii pikk on ka raamatu raamatukokku tagastamise tähtaeg.   

Niisiis Molly leiab  “juhuslikult” raamatukogust doktor Logani kirjutatud vana ja salapärase hüpnoosiraamatu. See sündmus keerab ta elu pea peale. Tüdruk avastab, et tal on hämmastav võime panna inimesi oma soovi järgi tegutsema. Ta istub lennukisse ja lendab New Yorki, et proovida staari elu Broadwayl. New Yorgis märkab Molly äkki, et teda jälitab sünge võõras. Õige pea selgub, et Nockman tahab teda oma huvides ära kasutada.
Raamatukoguhoidja Lucy Logan naeratas tüdrukule. “Sina, Molly, muidugi arvasid, et ma ei märganud sind kunagi… Märkasin, kuidas sa üksildase ja külmetavana end siin radiaatori juures soojendamas käisid. Jälgisin sind pikka aega ning mul oli sinust kahju. Tahtsin sind aidata. Mul oli tunne, et sa suudaksid hüpnoosiraamatust mõndagi – noh, tegelikult päris palju – õppida… Hüpnotiseerisin su ära, kui sulle tere ütlesin. Ja sel ajal kui sina arvasid, et magad, panin mina sulle mõtted pähe. Hüpnotiseerisin sind nii, et sa leiaksid selle raamatu… “ Hüpnoosiraamat oli Mollyle õpetanud, et ta suudab ära õppida mida tahes, kui vaid püüab…Molly ei jõudnud ära oodata, millal saab igasuguseid asju proovida… Kuulsus ei läinud Mollyle enam korda. Ta tahtis lihtsalt oma elu nautida ning aidata teistelgi nende elust rõõmu tunda.

Raamatu autor kasvas üles Winchesteri lähedal Inglismaal. Juba lapsena armastas ta näitlemist, ta on lõpetanud draamakooli ja õppinud maalimist ja kirjandust. Praegu elab ta Londonis oma kunstnikust abikaasa ja laste Tigeri (17), Lucase (6) ja Skyga (2).
“Molly Mooni hämmastav hüpnoosiraamat” on ilmunud kaheksakümnes riigis ning on saanud kolm järge “Molly Moon peatab maailma”, “Molly Mooni hüpnootiline ajamatk”, “Molly Moon, Micky Miinus ja mõttelugeja”.

Fotol: Georgia Byng

 

Lemony Snicket “Sari õnnetuid lugusid”

Sarjas on kokku kolmteist raamatut, millest ligemale pooled on ka eestikeelsena ilmunud.

 

Sarja 1. raamatus “Ahastav algus” on tegelasteks Baudelaire’i lapsed: 14-aastane leiutaja Violet, 12-aastane raamatuneelaja Klaus ja väga teravate hammastega beebi Sunny. Nad on nutikad ja head lapsed, kuid nende elu on täis ebaõnne. Juba raamatu esimeses peatükis hukkuvad salapärases tulekahjus nende rikkad vanemad ja lastest saavad orvud ning suure varanduse pärijad. Nad saadetakse elama salakavala ja õela krahv Olafi juurde, kes püüab nende varandust iga hinna eest endale saada.

 

 

 

Sarja 2. raamat “Roomajate ruum” algab sealt, kus “Ahastav algus” pooleli jäi. Violet, Klaus ja Sunny, pääsenud kurja krahv Olafi käest, on teel uue kasuvanema juurde. Kes on dr Montgomery, nende kadunud isa onupoja naise vend? “Kas dr Montgomery on ka kena inimene?” arutavad Baudelaire’i orvud. “Kas ta on vähemalt parem kui krahv Olaf? Võib ta olla hullem?”. Jah, ta on tõesti tore inimene – armastab kookosekooki küpsetada, mööda maailma reisida ja madusid uurida. Lapsed on hirmus õnnelikud, kui saavad kuulda, et võivad Montgomeryga Peruu ekspeditsioonile kaasa sõita. Kuid kahjuks on peagi jälle platsis krahv Olaf oma kurjade plaanidega.

 

Sarja 3. raamatus “Avar aken”, lehekülgedel ei muutu elu Baudelaire’i laste jaoks sugugi paremaks. Kui Violet, Klaus ja Sunny tormises Pisarjärve kuurortlinnas taksost maha astuvad, seisavad nad vastamisi kõrgel kaljuserval kõikuva majaga, mille perenaiseks on orvukeste uus hooldaja, tädi Josephine. Tädi on õnnetu lesk, kelle ainsaks rõõmuks elus on grammatika ja ja keda hirmutab kõik muu: olgu selleks uksenupp või kinnisvaraagent. Ainult siis, kui silmapiirile ilmub sümpaatseks meremeheks maskeerunud krahv Olaf, näib tädil igasugune ohutunne kaduvat. Jälle on Baudelaire’i lapsed need, kes peavad endi ja tädi päästmiseks krahvi kurjadele plaanidele jälile jõudma.

Soovitab laste- ja noorteosakonna peaspetsialist Epp Nõges