Kristel Kriisa “Piinatud hinged”

Tegu on Kristel Kriisa teise noorsooromaaniga, mis saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011.a. noorsooromaanivõistlusel II koha.

Raamat vastab täiesti kaasaegse klassikalise noorsoromaani kirjutamata reeglitele. Seal on armastust, põnevust, salapära ja müstikat, intriige, katkine perekond ning eluraskusi trotsivad peategelased.

Peakangelannadeks on kaks õde, kes elavad vanas, lagunevas metsatalus koos saatuselöökide all kössi tõmbunud ning kibestunud emaga. Säde käib keskkoolis ja tema väike õde, Lee, käib alles algkoolis. Mõlemad neiud ei saa klassikaaslastega just märkimisväärselt hästi läbi. Kui valdavalt omas maailmas elav ema ei ole lastele eriliseks toeks, siis oma kohaloleku, hea sõna ja mitte ainult sellega, aitab tädi Gertrud õdedel erinevate probleemide ja ootamatute avastustega toime tulla.

Raamatus on müstikat ja ebaloomulikke jõude. Õnneks on suudetud püsida teatud piiril, kus ei minda liigselt muinasjutuliseks ning lapsikuks. Vaatamata ebareaalsusele tundus toimuv usutav ja ei tekkinud küsimust, et oot-oot, mis vanustele see raamat nüüd mõeldud oligi? Tegemist on kiire ühe õhtu lugemisega. Raamatu lõpp jätab mulje, et romaanile on oodata järge.

Reeli Reinaus “Vaevatud”

Tegemist on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011.a. noorsooromaanivõistlusel 3. koha saanud teosega, mille autoriks kirjutamisega juba vägagi sinapeal olev Reeli Reinaus.

Põnev lugemine. Kohati lausa väga põnev lugemine. Ka seekord on Reinaus võtnud käsitluse alla üleloomulikud nähtused - vaimud, nõiduse ning needuse. Müstilisus on suurepäraselt kokku miksitud tänapäeva elu-oluga ja kõik see on nii ehedalt ning kaasahaaravalt lugejale esitatud, et kui raamatut näiteks kuskil õhtuhämaruses vanas puumajas lugeda, paneb üsna tõenäoliselt iga pisemgi krõbin-krabin südame ärevalt põksuma. 

Raamatu peategelased on 11. klaasis käivad kaksikud Silver ja Stiina, kes asuvad koos ema ja noorema vennaga elama vanasse mõisahoonesse. Osades ruumides käib alles remont, kuid mõned neist on täiesti elamiskõlblikuks kohendatud. Ema viibib kodus nagu kuuvarjutus. Põhjus lihtne – abielu on mõõnaseisus ja ainukese pääseteena näeb ta enda töösse matmist. Nii peavad noored ise oma eludega hakkama saama. Silverit hakkavad piinama kohutavad õudusunenäod ja ega Stiinalgi paremini lähe – piinavad unenäod, hommikul küünte alt leitud kuivanud veri ja sinikas otsa ees, paneb tüdruku paaniliselt kartma. Samme ja helisid, mis kostavad aeg ajalt mõisa nendest tubadest, kus keegi ei ela, püüavad noored ignoreerida. Midagi üleloomulikku pole ju olemas! Lihtsalt ei saa olemas olla! Või siiski saab?!

Autor avab müstiliste sündmuste tagamaad jaokaupa ja aegamööda, nii et põnevust jätkub kuni raamatu lõpuni.

Üks miinus on sellel raamatul ka. Selleks on täiesti üle mõistuse kole kaanekujundus. Lihtsalt kurb, kui ühele heale noortekale tehakse niivõrd nõrk kaanekujundus. Samas, tõenäoliselt on häda minu puudulikus kunstihariduses, et ma nendest mõttetutest laikudest ja abstraktsest virvarrist mitte midagi aru saada ei taha ning seega mitte midagi head ei arva.

Aga raamatut lugege. Noored eriti. Lahe värk.

Mare Sabolotny “Peaaegu inimene”

Noore kirjaniku esimene romaan – “Kirjaklambritest vöö”, saavutas kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel teise koha ning VAT Teater tegi sellest ka lavastuse. Lavastaja Rein Agur pälvis valminud töö eest käesoleval 2011. aastal Salme Reegi nimelise teatriauhinna. 

Kui M. Sabolotny esikromaan jättis väga positiivse mulje, siis tema teises teoses jäi puudu värskusest ja uudsusest. Kõik tundus juba loetud, kuuldud, nähtud.

Ohtralt ropendamist esimestel lehekülgedel mõjus kuidagi kunstlikult. Tundus nagu selline sõnakasutus oleks võõras nii autorile kui peategelasele. Hilisemad teoses kasutatud vängemad sõnad õnneks võõrkehadena ei mõjunud. Ja kas teose maht –  422 lehekülge, pole mitte liigne? Mulle tundub, et vähemate ridadega oleks saanud sisu intensiivsemaks kruttida ja tugevamalt mõjuma panna. Praegu hakkas see hoopis natuke väsitama ja tüütama.

Tegemist on üldjoontes tüüpilise noortekaga, kus peategelane ei saa läbi oma vanematega, suitsetatakse, tarbitakse alkoholi, riivamisi puudutatakse narkoteemat, armastatakse, vihatakse, ei teata, mida tahetakse, ollakse õnnetud, üksikud ja muidugi toimub autoavarii, milleta miskipärast paljud eestlastest noortekate autorid hakkama ei saa, aga siis… Aga siis kaob tüüpilise eesti autori noorteka muster! Ootasin ja lootsin seda salamisi kõik need enam kui kolmsada lehekülge! Ja siis see tuli – lüke süžees, mida seni pole eestlastest noorsooromaanide kirjutajad kasutanud. Väheke värskendavat tuuleõhku ja raamat saigi läbi.

Vaatamata oma kohatisele tüütavusele oli raamatu “Peaaaegu inimene” teksimassiiv siiski väga lobedasti loetav. Ja muide, kui kedagi huvitab, kus on tulnud raamatu pealkiri, siis peitub see tõenäoliselt autori 2007.a. antud intervjuus - “Mare Sabolotny – peaaegu inimene”, kus ta räägib oma esikromaanist.

Ja siit, vabandage mu ülbust, tulevad raamatu ühed parimad read:
” Kogu maailm on nii tark! Nii tark, et ajab üle. Kõik on nagu mingid backseat driver´id. Muudkui ei-ei, keera paremale ja teine kisab, et keera vasakule ja kolmas, et tagurda ja kõigil on muidugi õigus. Aga minge perse! Mina olen juht! Mina vaatan ise, kuidas rooli keeran. Tegelege oma probleemidega.” lk. 393

Linda-Mari Väli “Eikeegi eikunagi eikusagil”

Esimest korda trükist nähes ei arvanud, et tegu on raamatuga. Kummaline, aga nii see oli. Meie ühiskonnas, kus on oluline pilku püüda ja ennast müüa,  s e l l i s e  kujundusega raamatut ju keegi ometi ei produtseeriks! See lihtsalt ei müüks! Trükisel on üleni tuhmvalged, üsna õhukesed kaaned ja pealkiri sellisel viisil ja šriftiga kujundatud, et millegipärast vilksatas peast läbi hoopis mõte – ahaa! jälle mingi uus hariv-teaduslik ajakiri. Lähemal uurimisel selgus suure üllatusena, et tegu on juturaamatuga ja kõigele lisaks veel noortekaga! Raamatuga, mis peaks veel eriti pilkupüüdev olema, et sihtgrupini jõuda.

Kui teost lugeda, saab aru, et selline kujundus on tollele raamatule ainuvõimalik. Taastoodetud paberi ning looduslike trükivärvide kasutamine paneb i-le nö rasvase punkti.  Samuti tekib mõte, kas raamat nii väga ainult “noortekas” ongi…

Ma ei ole kunagi midagi sarnast lugenud, sellist noortekat kohe kindlasti mitte. Peakangelastest kooliõpilastel saab kõrini tarbimisühiskonnast koos tollele nii omase edukultusega. Nad põgenevad kodust ning asuvad elama mahajäetud majja skvotteritena.
 
Nagu ütleb raamatukoi.ee lehel raamatututvustus:
Romaan räägib neljast mõtlevast ja tundlikust noorest idealistist, kel saab tarbimisele keskendunud maailmast lõplikult kõrini. Nad põgenevad kodust, hõivavad ühe mahajäetud maja ja püüavad seal viljelda võimalikult keskkonnasõbralikku, vähenõudlikku elustiili. Raskusi on toidu, vee, toasooja ja muude argiste asjadega, samuti tekib lahkarvamusi teoreetilisel pinnal: kuidas uus elu täpselt välja peaks nägema, mis on lubatud, mis on keelatud, mis on kogu ettevõtmise eesmärk. Autoril on õnnestunud voolavas, kõnekeelt matkivas keeles kirja panna mässumeelsete teismeliste maailmanägemus, mis on küll nooruslikult vihane ja kompromissitu, ent mitte kitsarinnaline ega rumal, nende mure maailma pärast jätab kokkuvõttes väga sümpaatse mulje.

Mulle meeldib raamatu idee – panna mõtlema tarbimise, ületarbimise, säästlikkuse, keskkonnahoiu jmt teemade peale. Mulle meeldib raamatus kõlanud mõte – muutumine saab alguse väikestest asjadest, me kõik saame ja peaksime muutuma, aga me oleme lihtsalt liiga laisad, liiga mugavad, et vastuvoolu ujuda. Mulle ei avaldanud muljet viis, kuidas teose peakangelased majanduskultuse vastu protestisid – varastades, valdavalt tegevusetult mahajäetud majas lösutades ja suitsetades (jumal teab mida).

Nii seetõttu kui vaatamata sellele, mida eelmises lõigus kirjutasin,  soovitan raamatut kindlasti lugeda. Kõigil.

Margit Sarapik “Vaarao leidmine”

12-aastane Rasmus on hiljuti koos emaga maalt linna kolinud ja peab harjuma uue kooli ning linnaeluga. Esialgu tundub Rasmusele, et sõprade leidmine polegi keeruline, sest poisi sügav huvi Egiptuse ja vaaraode vastu lummab ka tema klassikaaslasi. Kuid siis lisanduvad ootamatult klassiperre ülbed kaksikud – Ragnar ja Gert, kes otsustavad, et Rasmust tuleb hakata kiusama – temast tuleb teha peksupoiss ja rahaväljapressimise ohver.

Lugema hakates tundus väga realistlik noortekas. Mõjus isegi veidi masendavalt. Ja ajas mul natuke närvi mustaks. Seda viimast lootusetuse tundest ja kurbusest, et koolides selline tagakiusamise probleem jätkuvalt eksisteerib ja mõnikord eriti võika vormi võtab. Aga siis lisab loo kirjapanija seiku, mis ei ole nii väga reaalse maailmaga seotud, peale selle poetab autor kaante vahele põnevuse tekitamiseks peotäie kriminaalsust, teeb Rasmusest ülijulge ja vapra poisi ning annab tollele kaks toredat emolikku riietumisstiili armastavat sõpra Mari-Liisi ja Elina, nii et kõik see kokku kaotab esialgse masendava üldmulje ja ei mõju enam ka väga realistlikult. Aga teisest küljest. Mis siis, et ei ole minu silmis realistlik. See on lõppudelõpuks siiski lugu, mis võib  anda teistele taolistele tagakiusatavatele omamoodi lootust, julgust ja südikust vastu seista oma vastikutele kiusajatele,

Neile, kes põhi- või keskkoolis käivad, soovitan lugeda.

Mai Raet “Surnud liblikad”

Raamatu kangelanna on 15-aastane Pilleriin, kes elab koos endast mõni aasta vanema venna Mattiasega omaette korteris. Noored naudivad neile ema poolt antud vabadust täiel rinnal. Nad pidutsevad ohjeldamatult, voolab alkohol, tõmmatakse suitsu, flirditakse igasuguste piirideta jne. Erinevalt traditsioonilistest noortekatest ei ole selles raamatus peategelaseks vaikne, klassikaaslaste poolt tagakiusatud neiu, asi on pigem vastupidi. Pilleriin on üks klassi liidreid, kes  narrib ja kiusab koolis teisi. Ta on osav valetaja, kes peidab oma malbe pealispinna all kurjust ning õelust.

Ühel sügisel hakkab aga kõik vaikselt muutuma. Pilleriin jääb ilma oma parimast sõbrannast, vend võõrandub temast üha enam, vanaisa sureb, mingid kahtlased tüübid püüavad korterisse tungida ja paljastuvad mitmed saladused.

Ene Sepp “Minevikuta mälestused”

16-aastane Liisa-Ly põgeneb kodust ja asub otsima seiklusi maanteääres hääletades. Ta soovib kogeda oma elu kõige meeldejäävamat suve. Ta tahab unustada haiget tegevad mälestused, tahab lihtsalt lõbutseda, nautida elu, olla vaba! Ta tahab elu ja ennast ise avastada. ISE! Liisa-Ly kohtub erinevate inimestega, saab sõpru, saab haiget, teeb haiget… Sellest saabki tema Suvi. Kirev ja täis seiklusi.

“Minevikuta mälestused” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö.

Marianne Harju “Talvehullus”

Nende kaante vahel on jutustus sellest, kuidas armastusest mõnikord asja ei saa.  Maribeli elu on ilus – lausa superluks! Tore pere, kaunis välimus, kamp sõpru, oma armas Meelis – nagu Ameerika jõulufilmis. Ta on õnnelik ja käsib seda olla ka teistel, sest mis seal rasket on? Kodu olemas, riided seljas, plaat muusikakeskuses, sõbrad ja poiss kõrval ja Cuba Libre – no mida kuradit sa veel tahad saada? Kuud ja päikest? Täiesti ebanormaalsed!

Aga pikkamööda hakkavad sellesse ilupilti tekkima praod. Ja sealt vaatab tütarlapsele vastu – igavus! Ning mis veel hullem – tunded nn “keelatud” noormehe” vastu. Mis on lõpuks tähtsam, kas kamp või iseendaks saamine ja olemine. Maribel peab mingil moel keeruliste ja ebameeldivate, kuid otsustamist vajavate olukordadega hakkama saama. Kuidas ta sellega toime tuleb, saate teada siis, kui loo olete lõpuni lugenud.

Marianne Harju „Talvehullus” võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009. aasta noorsooromaanivõistlusel kolmanda koha.

Soovitab: Ädu laste- ja noorteosakonnast

Reeli Reinaus “Must vares”

Reeli Reinaus on oma romaani “Must vares” kirja pannud kaasahaaravalt ja loonud üsna realistliku pildi tänapäeva noorte elust ning tegemistest. Uudne ja huvitav oli seda raamatut lugeda, kuna seal leidis käsitlust tänapäeva noorsookirjanduses seni veel läbikirjutamata rassismiteema.

Maalt tuleb linnakooli õppima Liis, kelle üllatuseks kõik tema uued klassikaaslased käituvad võltsilt ja hoolimatult. Kõik püüavad välja näha ja käituda nii nagu nad mitte millestki ei hooliks, väljaarvatud muidugi mõnda kampa kuulumine.  Liis puutub selles kõledas linnadžunglis kokku narkootikumide, alkoholi liigtarbimise, vägivalla ja rassismiga. Kui kõik teised klassikaaslased püüavad endast jätta võimalikult “lahedat” muljet ja pidevalt silma paista ja kuuluda mõnda kampa, siis mulatipoiss Seth on ennast teistest täiesti isoleerinud. Ta elab omas maailmas. Ja seda seetõttu, kuna kogu ülejäänud klass teda vihkab. Vihkab tumedanahalist ning lastekodust pärit poissi. See maailm hakkab muutuma siis, kui Seth ühel hämaral õhtupoolikul Liisi pargis ahistajate käest päästab.

Reeli Reinausi “Must vares” võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009. aasta noorsooromaanivõistlusel esimese koha.

Ketlin Priilinn “Sefiirist loss”

Tegu on romaaniga, mis suunatud tänapäeva koolinoortele. Käsitletakse probleeme, mis seotud kohanemise, sõprade leidmise, kiusajatega toimetulemise ja teistest erinev olemisega. Kuidas käituksid sina, kui sind koolis kiusataks? Või mida sa teed, kui näed, et kedagi kiusatakse? Arvatavasti teavad paljud, kuidas oleks õige käituda, aga miks nad siis sageli nii ei käitu nagu oleks õige? Mida nad kardavad?

Tegemist on kaasaegse looga, kus leiab aset sündmuste jada, mis viib hirmuäratava ja vägivaldse lahenduseni. Raamatus on puudutatud valdkonda, millest seni eesti autorid noortele suunatud teostes  pole kirjutanud.

Raamat sai 2010.a. Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorsooromaanivõistlusel 2. koha.