Tag Archives: PÖFF

PÖFF on läbi, elagu PÖFF!

PÖFF on läbi, elagu PÖFF!

PÖFF sai läbi. Võimsa lõpupunkti pani pimedatele filmiöödele hispaanlaste meistriteos -  “Kong 211″. Film, mis on saavutanud 23 erinevat võitu, teiste seas võitnud 8 Goyat, mida võib nimetada Hispaania Oscariks, lisaks veel üle kümne erineva nominatsiooni, teiste seas Euroopa filmiauhindade gaalal kandideerimine 2010.a. Euroopa parima meesnäitleja ja stsenaariumi tiitlile.

“Oludega tutvumiseks läheb värske vangivalvur Juan juba päev varem oma töökohale. Ootamatu juhuse tõttu tutvustaval ringkäigul leiab Juan end üksinda vangikongist. Läheduses pole ühtki teist töökaaslast ning alanud on vangide mäss… (PÖFF.ee) (vaata treilerit)

Suurepärane draama kaasakiskuvate karakterite ja süžeega. Lugu inimlikkusest, ellujäämisest, piiride hägustumisest. Film lummas ja naelutas silmad ekraanile. 110 pingelist minutit, kus mõistete “hea” ja “halb” kasutamine muutub võimatuks. Pärast sellist linateost ei teki enam küsimust – kas ma olen võimeline teist inimest tapma, vaid tekib küsimus – millistel tingimustel olen ma võimeline inimest tapma… “Kong 211″ on muide esitatud parima võõrkeelse filmi Oscarile.

Minu isiklik PÖFF-il vaadatud filmide edetabel on järgmine:
1. “Kong 211″
2. “Müramuusika”
3. “Julia haihtumine”
4.-5. “Tamara Drewe” ja “Beebid”
6. “Lihasööja aasta”
7. “Luukered”
8. “Moskiitovõrk”
9. “Boy”

Praegu saan juba öelda – kahetsen, et läksin “Boyd” vaatama. See ei olnud üldse minu film. Juba sisututvustusest sain seda tegelikult aru, nii et oma viga, et lasin ennast ära rääkida ja ikkagi kinno läksin. Üsna raisatud aeg, kui nüüd mõtlema hakata… See-eest kõik ülejäenud olid puhas võit ja nauding – maiuspalad, millede nautimine pimedas kinosaalis jääb veel kauaks meeli kummitama!

Julia haihtumine

Julia haihtumine

Mul on homme sünnipäev. Saan vanaks. Ma ei tähista sünnipäevi. Või õigemini tähistan, aga ainult tööl. Tööl on lihtne tähistada, tood midagi magusat lõunalauale ja põhimõtteliselt ongi kõik. Ei pea tuba koristama, ei pea kellegi meelt lahutama, muretsema mida külalistele süüa teha, et kõigile maitseks, kui PALJU süüa teha, et kõik saaksid söönuks – kui külalised saabuvad, oled juba ettevalmistustest nii väsinud, et hea meelega keeraks magama. Tõenäoliselt mulle võibolla ehk mingi ime läbi meeldiksid üllatussünnipäevad. Siis ei oska ette muretseda ja keegi teine on võtnud korraldamisjamad enda peale…

Aga tegelikult, miks ma räägin sünnipäevast, sellepärast, et esmaspäeval käisin PÖFF-il vaatamas Šveitsi möödunudaastast filmi “Julia haihtumine”. Tegemist oli linateosega, kus Julia sõbrad kogunesid restorani kohe-kohe naise 50. sünnipäeva tähistama, aga see keda pole, on sünnipäevalaps. Juliat oodates arutletakse vanuse ja vananemise üle. Filmi tutvustuses öeldakse - “Mõnus komöödia kõigile neile naistele, keda vaevavad ealised iseärasused ja kiirel sammul lähenev vanadus, või siis neile, kellel on selles eas emad või naised.” Ma ei ütleks, et tegu oli naistele mõeldud filmiga, kuigi tuleb tunnistada, üldlevinud arvamuse kohaselt naisi vaevab vananemine rohkem kui mehi. Filmis seevastu jäi minu jaoks pigem domineerima meespool, kes – uskuge või mitte – muretseb vananemise pärast vaata et rohkem kui naised!

Tegemist oli taas PÖFF-i vitamiinilaksu programmi kuuluva teosega. Iseloomustaks “Julia haihtumist” kui kurblikku filmi positiivsuse kastmes. Kõik minu isiklikud hirmud seoses vananemisega leidsid taaskord kinnitust. Eriti vaevab mind see, et mu sisemine Mina ei suuda leppida välise Mina vananemisega. Hetkel on tunne, et ma jään sisemiselt alati 24-aastaseks…

Filmist jäi meelde stseen, kus Julia (Corinna Harfouch) ja tema salapärane austaja John (Bruno Ganz) vestlevad baarileti taga ja John tahab teada, kas Julia hoiab alles vanu fotosid. Naine ütleb, et muidugi hoiab ja küsib, kas mees siis ei hoia. John teatab, et muidugi mitte, need ju meenutavad kui noor sa oled olnud ja soovitab Julial pildid minema visata. Julia leiab, et aga peeglid, peeglitest ju ikka näeb vananemist, kas need tuleb ka ära visata. John teatab, et vastupidi, tal on kodu peegleid täis, sest mida sagedamini sa ennast näed, seda vähem sa märkad enda vananemist…

Mu pisike taskupeegel on katki. Mul on hädasti uut vaja!

Esimene PÖFFielamus

Esimene PÖFFielamus

Tamara Drewe (2010) – Tartu PÖFF-i avafilm. Ajakirjanik Tamara Drewe naaseb kodukanti, maaililise loodusega kolkakülla, sooviga maha müüa sealne vanematekodu. Noor naine, kes on plastilise kirurgia abil kohendanud oma näolappi, võlub lootusetult ära nii oma pubekaea kallima kui ka külas asuva kirjanike loomekodu omaniku – ennasttäis ning keskeakriisis tunnustatud krimikirjaniku. Särtsakas dialoog, koomilised situatsioonid, paar igavuses piinlevat pubekaneiut, võltsilt karm rokkstaar – kõik see lõi muheda õhustikuga linateose ja tõstis kindlasti filmivaatajatel PÖFFi-isu. Väga hea esimese filmi valik PÖFF-i meeskonna poolt! Minul igal juhul isu tõusis.

Mille tulemusena on mul, lisaks ühes eelnenud postituses ära toodud filminimekirjale, omandatud piletid veel linateosele “Julia haihtumine”. Seegi on huumorivõtmes jutustatud lugu, aga olgem ausad, praegu ongi selline aeg, kus tahaks näha kvaliteetseid head tuju loovaid filme. Nii avafilm, kui ka “Julia haihtumine”, kuuluvad Pöffi alamprogrammi nimega “Vitamiinilaks”. Nagu pöffistid ise on öelnud, sellesse alaprogrammi kuuluvad filmid “…mis peletavad eemale kurvad mõtted ja tekitavad pärast kinosaalist väljumist mõnusa ja positiivse enesetunde. PÖFFi vitamiinilaks on nagu elu ise, kurb ja rõõmus ühteaegu”. Aitähh, PÖFF-i korraldajatele selliste laksude eest!