Robert Muchamore “Agent”

Kas sa usud, et see 14-aastane poiss, keda sa eile tänaval kaklemas nägid, on tegelikult põhjaliku väljaõppe saanud salaagent? Või see armas 12-aastane noor neiu roosas kleidikeses, kes sinust just hetk tagasi möödus? Vaevalt. Sellele CHERUBi-nimeline salaorganisatsioon just panustabki. Tegemist on organisatsiooniga, mille salaagentideks on täiesti ebatraditsioonilisel moel 10-17-aastased noored. Tegemist on põhjaliku koolituse ja väga karmid 100-päevased kursused sooritanud profesionaalidega, keda kasutatakse operatsioonides, kus täiskasvanud agendid ärataksid liigset tähelepanu ja kahtlust. Noored luuravad terroristide, narkokaubitsejate järele, häkivad arvutitesse sisse – kõik oluliste süütõendite hankimise nimel.

Raamat on tempokalt ja kaasahaaravalt kirjutatud. Oli hetki, kus see meenutas Suzanne Collinsi “Näljamänge”. 100-päevane katsumusteahel, mis noortel tuli agendistaatusesse tõusmiseks läbida, meenutas just nimelt seda suurepärast teost. Tegu on meelelahutajaga, mida võib julgelt kätte pista ka 13-14-aastastele noormeestele, kes pole eriti lugemisest huvitatud. Puuduvad piinavalt pikad kirjeldused, aga põnevat tegevust on see-eest piisavalt.

Tegemist on CHERUB-i sarja esimese raamatuga. Inglise keeles on ilmunud juba 12 teost.  Sarja esimene osa on võitnud 8 erinevat kirjandusauhinda.

Suzanne Collins „Lahvatab leek”

Tegemist on triloogia teise osaga. Esimesest raamatust “Näljamängud” tuttavaks saanud peategelaste – Katnissi ja Peeta elu ei ole  pärast saavutatud võitu vastu ootusi ja lootusi sugugi paremaks läinud. Pidev Kapitooliumi poolne kontroll kõige üle, mida Näljamängude võitjad teevad või ütlevad, tekitab pingeid ja elektrit. Selgub, et Panemi ringkondades on asutud korraldama Kapitooliumi vastu ülestõuse. Selleks et suuremõõtmelist mässu lihtrahva seas ära hoida, plaanib Kapitoolium uusi enneolematuid Näljamänge, kus areenile astuvad seni juba korra Näljamängud võitnud mängijad…

Põnev ning kaasahaarav raamat, mida on raske käest panna enne, kui raamatu tagakaas paistma hakkab ja ka siis tahaks hea meelega triloogia kolmanda osa järele haarata. Kolmandat osa on võimalik inglise keeles lugeda aga alles augusti lõpus ja eestikeelset loodetavasti tuleval aastal.

Triloogia nii esimest kui teist osa on võimalik leida New York Timesi bestsellerite nimekirja esiotsast. Esimesest osast vändatavat filmi on oodata järgmisel aastal.

Lois Lowry “Andja”

“Andjas” kirjeldatakse utoopilist tulevikuühiskonda. Tegevus toimub Samasuses, kus inimestel ei ole vaja teha valikuid ega otsuseid, sest kõik otsused tehakse ära Vanemate Komitee poolt. See komitee määrab ära, mis elukutse keegi saab, kes kellega koos võib elada ja perekonna moodustada, mis saavad laste nimedeks jne. Samasuses elatakse must-valget elu, nii sõna otseses mõttes st värve inimesed ei näe,  kui ka kautses mõttes – kõik teavad, mis on hea ja mis on halb, keegi ei ületa ettenähtud piire, sest sellele võib järgneda Väljasaatmine. Selles ühiskonnas ei ole põlvkondade mälu, ei ole teadmist, kuidas kunagi elati, ei ole juturaamatuid, ei ole muusikat. On vaid reeglid, milledes ei kahelda ja mille järgi elatakse. Samasuses hakkavad toimuma muutused, kui 12-aastane Jonas õpib tundma tõde ja pealtnäha perfektse kogukonna süngeid saladusi. Lummav ja mõtlemapanev raamat.

Raamat on Newbery medali laureaat. Igal aastal antakse välja üks Newbery medal, mis läheb parimale Ameerika Ühendriikides ilmunud lasteraamatule. See on kõige esimene lastekirjanduse autasu maailmas, mida on välja antud alates 1922. aastast.  “Andjale” omistati see autasu 1994. aastal. Lois Lowry kodulehte uurides selgus, et tegemist on omamoodi triloogia esimese raamatuga. Loodetavasti ilmuvad ka kaks ülejäänud raamatut peagi eesti keeles.

Jessica Gruner ja Rob Reger “Emily the Strange. Kaotatud päevad”

Tegemist on ühe väga omamoodi raamatuga, seda nii sisu kui ka välimuse poolest. Raamatus hargnema hakkavate sündmuste keskmes püsib üleni musta kandev, kahvatu nahavärviga 13-aastane tüdruk, kes on kaotanud mälu. Tüdruk on võõras linnas, ta ei tea oma nime, kui vana ta on…ta ei tea mitte midagi. Ainukesed asjad, mis tal kaasas, on märkmik, pastakas ja ragulka. Ennetamaks võimalust, et mingi hetk võib tal taas mälu kaduda, hakkab tüdruk märkmikku päevikuna kasutama. Alguse saab kummaline ja üllatusi täis lugu, mis on raamatuks kujundatud pilkupüüdval viisil. Kasutatud on koomiksilaadset illustratsiooni, dialoogid on selgelt muust tekstist eristatavad ning tekst väga mugavalt liigendatud mitmete ajakulgu kirjeldavate märkustega.

“Mul pole mitte ühtegi tõelist mälestust. Kas ma elan linnas? Koopas? Puuonnis? Kas see on imelik, et ma elan külmkapikastist tehtud varjualuses?” lk. 44

“Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, et ma sellest naeruväärsest linnast, selle rämpspostiuputuse, nende trahvikviitungite ja pärasttundejätmiste juurest minema saan.” lk.72

“Raven murdis kõik oma sõrmed, mõlemad randmeluud, küünarnukid ja õlavarred, kui üritas seda värdjat lukku salakambris lahti saada.” lk.194

Emili the Strange on tuntud koomiksitegelane ja ka kaubamärk. Temast on kujunenud omamoodi moeikoon, kelle gooti sugemetega iseloom ja välimus paelub tuhandeid inimesi üle maailma.

Vaata Emily internetikodu http://www.emilystrange.com

Soovitab: Triinu Univer laste- ja noorteosakonna raamatukoguhoidja

Maria Gripe “Sitasitikas lendab videvikus”

Kõik kellele meeldivad põnevus, salapära, kes tahavad uppuda seiklustesse ja müstikasse peavad selle raamatu kätte võtma ning läbi lugema. Muud valikut lihtsalt ei ole!

Nad leidsid Jonase majanurga juures ühe põõsa tagant. Terves majas olid tuled surnud, kuid paar akent olid lahti, üks alumisel ja teine ülemisel korrusel. Ühest teise korruse pimedast toast kostis samme. Lk. 19

“Kas te siis ei kuule? Kas te ei kuule sosinat? Lindile on sattunud üks hääl, mis ei kuulu sinna.” Jonas pani veel kord lindi käima ja muidugi kuulis nüüd temagi sosinat, küllap oli ta  seda õigupoolest kogu aeg kuulnud. “Ma minestan!” hüüdis ta. Lk. 51

Nad pistsid võtme sinise ukse lukuauku. Kellelgi neist ei olnud õiget tahtmist rääkida, isegi Jonasel mitte. Õhus oli tunda ärevust ning nad ei osanud arvatagi, mida see võis tähendada. Lk. 84