Tegemist on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011.a. noorsooromaanivõistlusel 3. koha saanud teosega, mille autoriks kirjutamisega juba vägagi sinapeal olev Reeli Reinaus.
Põnev lugemine. Kohati lausa väga põnev lugemine. Ka seekord on Reinaus võtnud käsitluse alla üleloomulikud nähtused - vaimud, nõiduse ning needuse. Müstilisus on suurepäraselt kokku miksitud tänapäeva elu-oluga ja kõik see on nii ehedalt ning kaasahaaravalt lugejale esitatud, et kui raamatut näiteks kuskil õhtuhämaruses vanas puumajas lugeda, paneb üsna tõenäoliselt iga pisemgi krõbin-krabin südame ärevalt põksuma.
Raamatu peategelased on 11. klaasis käivad kaksikud Silver ja Stiina, kes asuvad koos ema ja noorema vennaga elama vanasse mõisahoonesse. Osades ruumides käib alles remont, kuid mõned neist on täiesti elamiskõlblikuks kohendatud. Ema viibib kodus nagu kuuvarjutus. Põhjus lihtne – abielu on mõõnaseisus ja ainukese pääseteena näeb ta enda töösse matmist. Nii peavad noored ise oma eludega hakkama saama. Silverit hakkavad piinama kohutavad õudusunenäod ja ega Stiinalgi paremini lähe – piinavad unenäod, hommikul küünte alt leitud kuivanud veri ja sinikas otsa ees, paneb tüdruku paaniliselt kartma. Samme ja helisid, mis kostavad aeg ajalt mõisa nendest tubadest, kus keegi ei ela, püüavad noored ignoreerida. Midagi üleloomulikku pole ju olemas! Lihtsalt ei saa olemas olla! Või siiski saab?!
Autor avab müstiliste sündmuste tagamaad jaokaupa ja aegamööda, nii et põnevust jätkub kuni raamatu lõpuni.
Üks miinus on sellel raamatul ka. Selleks on täiesti üle mõistuse kole kaanekujundus. Lihtsalt kurb, kui ühele heale noortekale tehakse niivõrd nõrk kaanekujundus. Samas, tõenäoliselt on häda minu puudulikus kunstihariduses, et ma nendest mõttetutest laikudest ja abstraktsest virvarrist mitte midagi aru saada ei taha ning seega mitte midagi head ei arva.
Aga raamatut lugege. Noored eriti. Lahe värk.



