1972. aastal Nepalis sündinud autor, Sabine Kuegleri lugu jutustab sellest, kuidas ta veetis oma lapsepõlve Lääne-Paapua ürgmetsas äsjaavastatud fayude suguharu juures.
Raamat on kiire, põnev, täis sündmusi, mis viivad tahtmatult mõttele, et tahaks ise seda metsikut loodust ja seal peituvaid imesid näha, kogeda ja avastada.
Sabine läheb koos oma ema-isa ja õe-vennaga ürgmetsa elama kui on alles 8-aastane ning pöördub tagasi Euroopasse 17-aastaselt. Kuidas suudab noor naine, kes on suure osa oma elust veetnud metsikus looduses, kus aega ei mõõdeta kellaga, vaid elu kulgeb oma loomulikku rada, kohaneda tsivilisatsiooni tempoka rütmiga?
Hulgaliselt värvifotosid aitavad tekstisse paremini sisse elada.
“Sageli avastasime oma hommikusöögis väikseid sitikaid või putukaid, kes olid end kuidagiviisi läbi pakendi näkitsenud. Mõne aja pärast see meid enam ei häirinud – niikuinii polnud midagi muud süüa.“ Lk.37-38
“Valgus pimestas mao mõneks sekundiks ja isa kasutas soodsat võimalust, et tugeva löögiga tema pead tabada.” Lk. 87
“ “Sabine, kas tead, mis asi on kondoom?” küsis minult ühel õhtul mu koolitaja Leslie. “Kondentspiim?” vastasin uniselt. Leslie naeris. “Ei, see pole midagi niisugust, mida juuakse. Kondoomi kasutatakse ohutuks seksimiseks.”
“Ohutu seksimine? Kas on siis olemas ka ohtlik seksimine?” Nüüd oli minus huvi ärganud. “ lk. 274
Fotol: Sabine Kuegler
