Reeli Reinaus “Nõidkapteni needus”

Sain minagi läbiloetud Reeli Reinausi uue raamatu “Nõidkapteni needus”. Kirjastus Tänapäev kodulehelt on võimalik lugeda raamatu sisu kohta järgmist: Mida teha, kui kõige hirmutavamad legendid osutuvad ühtäkki elu ähvardavaks tõelisuseks? Kuidas käituda kohutavas olukorras, millest ei näi olevat ühtki väljapääsu? Just need küsimused peab endale esitama Alex, kelle veidrad minevikunägemused muutuvad ootamatult reaalseks, kui ta leiab end vangina neetud laevalt, mida juhib kardetud ja mõistatuslik nõidkapten. Kui Alex avastab laevalt ka vangistatud tüdruku, saab ta aru, et kaptenil on rohkem kui üks saladus, mille päevavalgele tulekut ta kardab. „Nõidkapteni needus” on seiklusliku raamatutriloogia esimene osa.

Raamat on nii poelettidel kui ka raamatukogudes juba mitu kuud saadaval olnud. Mina jõudsin teose allaneelamiseni aga alles möödunud nädalal. Miks? Millegipärast vaevas mind mingi kummaline eelarvamus, häiris teadmine, et tegemist on taaskord ühe mitmeosalise noorsooromaaniga, täpsemalt triloogiaga ja seda mingist müstilisest Nõidkaptenist. Vampiiridest, libahuntidest, igasugustest fantastilistest tegelastest ilmub viimasel ajal hulgaliselt mitmeosalisi raamatuid, tekkis küsimus, kas Nõidkapteni lugu triivib üksnes nende kiiluvees? Tekkis küll küsimus, aga vastust ma sellele saama ei tormanud. Ootasin enne ära esimesed arvamused lugejatelt. Kui olin kuulnud lugejate seas vaid kiitvaid hinnanguid ja sellist huvitavat väidet – “see ei olegi nagu eestlase kirjutatud!”, siis tekkis mul vastupandamatu uudishimu – mida ja kuidas seal siis ikkagi kirjutatakse. Ja möödunud nädalavahetusel lugesingi “Nõidkapteni needuse” läbi.

Tegemist on tõesti ühe põneva seiklusromaaniga, kus on juttu tohutust varandusest, kummalisest võtmest, mis avab varakambri ukse, needusest ja piraatidest. Tegemist on looga, kus räägitakse sõprusest, usaldusest ning vaprusest ja seda kõike väga ladusas ja hästi loetavas vormis. Nii et kõigile seiklusearmastajatele soovitan – lugege läbi! Kahju on muidugi sellest, et nüüd tuleb järgmisi osi teadmata aeg oodata. Varugem kannatust ja lootkem, et järgmised osad on vähemalt sama head.

Vaata lisaks:
Loe intervjuud Reeli Reinausiga. 
Reeli Reinausi mõtteid suhtlusvõrgustikest.

Ilmar Tomusk “Pöörane puhkus Parakatkus”

Tublit eesti perekonda tabab ühtäkki täielik suvepuhkus. Isa kutsub kokku perekonna koosoleku ja üksmeelselt otsustatakse teoks teha ammune unistus – puhata Hispaanias. Aga nagu päris-eluski, muutuvad plaanid üleöö ja nõnda sõidab pottide ja pannidega koormatud pereauto hoopis Parakatku metsa sisse peitunud vana maja ette  ja puhkus lähebki lahti. Mida kõike selle kuu aja jooksul isa, ema, Volli ja Johannesega ei juhtu – isa vapral juhtimisel eksitakse metsas, emal tuleb järsku ja kiiresti meelde tuletada kuidas autot juhtida, terve pere võtab ette hädavajaliku kemsu ehitamise ja isa peab  terve öö mööda saatma tooli peal, mille jalad on pistetud vett täis joogitopsikutesse, sest muidu ründavad vereimejad – ämblikud. Pisut hiljem algab hiire-saaga, mis lõpeb uue pereliikme Selma-Reinu vastuvõtmisega puhkajate ridadesse.

Tarmuka  ja optimistliku perekonna “roheline” puhkus lõpeb nn suure pauguga,mis siiski seltskonna unistusi tükkideks ei rebi…

Kokkuvõtte autor: Lustlikku lugemist soovides keegi raamatukoguhoidja  Ä.

Maria Gripe “Sitasitikas lendab videvikus”

Kõik kellele meeldivad põnevus, salapära, kes tahavad uppuda seiklustesse ja müstikasse peavad selle raamatu kätte võtma ning läbi lugema. Muud valikut lihtsalt ei ole!

Nad leidsid Jonase majanurga juures ühe põõsa tagant. Terves majas olid tuled surnud, kuid paar akent olid lahti, üks alumisel ja teine ülemisel korrusel. Ühest teise korruse pimedast toast kostis samme. Lk. 19

“Kas te siis ei kuule? Kas te ei kuule sosinat? Lindile on sattunud üks hääl, mis ei kuulu sinna.” Jonas pani veel kord lindi käima ja muidugi kuulis nüüd temagi sosinat, küllap oli ta  seda õigupoolest kogu aeg kuulnud. “Ma minestan!” hüüdis ta. Lk. 51

Nad pistsid võtme sinise ukse lukuauku. Kellelgi neist ei olnud õiget tahtmist rääkida, isegi Jonasel mitte. Õhus oli tunda ärevust ning nad ei osanud arvatagi, mida see võis tähendada. Lk. 84