Suzanne Collinsi “Näljamängude” triloogia kauaoodatud kolmas ja ühtlasi viimane osa - “Pilapasknäär” jõudis mõned nädalad tagasi ka eestikeelsena raamatupoodide lettidele.
Neelasin raamatu alla laupäeval. Tegemist oli taaskord väga kaasahaarava Collinsi kirjutisega. Muidugi ei šokeerinud ja ei üllatanud see niivõrd, kui sarja esimene osa, aga põhjus, miks “Pilapasknäär” seda ei teinud on imelihtne – inimene, kes on esimest kahte osa lugenud, juba teab, mis toimub - kus ja miks. Teda ei traumeeri enam tohutu julmus, verdtarretava välimusega mutandid, ei pane ahhetama fantastilised relvad ja üllatama väga omamoodi paika pandud 12-ks ringkonnaks jaotatud riigi valitsemiskord. Aga vaatamata sellele, et sa juba peaaegu kõike tead, kisub raamat endaga kaasa ja sa ei taha seda käest panna enne, kui tagakaas vastu tuleb, sest sul pole õrna aimugi, millise lõpu otsustas autor omaloodud maailmale kirjutada. Ja sa TAHAD seda teada, sest Collinsi kirja pandud read haaravad lugeja endasse, köidavad kuni viimse sõnani.
Kolmas raamat on lugu sõjast. See on lugu Suurest Mängust, kuhu kistakse kaasa ja millest pole pääsu. Mängust, millest ei saa lihtsalt välja astuda, kõrvaltvaatajaid ei ole, see mäng tuleb lõpuni mängida. Kõigil.
Kirjastus “Tänapäeva” andmetel on Suzanne Collinsi “Näljamängude” triloogia üks viimaste aastate populaarsemaid fantasy-raamatuid kogu maailmas ning praeguseks on raamatu avaldamisõigused müüdud 42 riiki.
Triloogiast vändatakse ka film. Esimene osa jõuab kinno 2012. aastal.
Loe triloogiast blogist Avaldatud mõtted.
