Tag Archives: Tõsieluline

Vicki Myron ja Bret Witter “Kuulus raamatukogukass Dewey”

Vicki Myron ja Bret Witter “Kuulus raamatukogukass Dewey”

Vicky Myron, kes on raamatukogujuhataja Ameerika väikelinnas Spenceris, leiab külmal jaanuarihommikul raamatukogu uksele kinnitatud tagastamiskastist üdini külmunud kassipoja. Kassipoeg on imeväike, nälginud ja räpane. Tilluke loom pestakse puhtaks ja soojendatakse üles. Kiisu võidab kohe kõigi raamatukogutöötajate südamed. Mõne aja pärast saadakse ametlik luba kassi pidamiseks raamatukogus. Nii algab südantsoojendav lugu raamatukogukassist nimega Dewey Readmore Books.

Dewey ei ole tavaline kass. Ta on äärmiselt suure empaatiavõimega ja väga hooliv, ta tunnetab oma kuuenda meelega, kui keegi vajab seltsi ja tuge ning pakub seda talle ainuvõimalikul moel, nimelt ronides abivajajale sülle ning lastes ennast paitada. Dewey saab oma inimestearmastuse ja hoolivusega maailmakuulsaks. Temast ilmuvad lood ajalehtedes, ajakirjades ja teda näidatakse televisioonis. Teda käidi vaatamas ja silitamas üle kogu maailma.

See ei ole vaid ühe kassi lugu, see on lugu Spenceri linnakesest, Vickyst ja tema perekonnast, hoolimisest, ühtekuuluvustundest, sõprusest, hakkamasaamisest ja muidugi kõikevõitvast armastusest.

Soovitan soojalt kõigile, eriti loomasõpradele. Taskurätikupakikese võib igaks juhuks raamatukõrvale võtta.

Maailmakuulsal Dewey´l on oma koduleht internetiavarustes.

Sabine Kuegler “Džunglilaps”

Sabine Kuegler “Džunglilaps”

1972. aastal Nepalis sündinud autor, Sabine Kuegleri lugu jutustab sellest, kuidas ta veetis oma lapsepõlve Lääne-Paapua ürgmetsas äsjaavastatud fayude suguharu juures.raamatu_dzhunglilaps_esikaas

Raamat on kiire, põnev, täis sündmusi, mis viivad tahtmatult mõttele, et tahaks ise seda metsikut loodust ja seal peituvaid imesid näha, kogeda ja avastada.

Sabine läheb koos oma ema-isa ja õe-vennaga ürgmetsa elama kui on alles 8-aastane ning pöördub tagasi Euroopasse 17-aastaselt. Kuidas suudab noor naine, kes on suure osa oma elust veetnud metsikus looduses, kus aega ei mõõdeta kellaga, vaid elu kulgeb oma loomulikku rada, kohaneda tsivilisatsiooni tempoka rütmiga?

Hulgaliselt värvifotosid aitavad tekstisse paremini sisse elada.

“Sageli avastasime oma hommikusöögis väikseid sitikaid või putukaid, kes olid end kuidagiviisi läbi pakendi näkitsenud. Mõne aja pärast see meid enam ei häirinud – niikuinii polnud midagi muud süüa.“ Lk.37-38

“Valgus pimestas mao mõneks sekundiks ja isa kasutas soodsat võimalust, et tugeva löögiga tema pead tabada.” Lk. 87

“ “Sabine, kas tead, mis asi on kondoom?” küsis minult ühel õhtul mu koolitaja Leslie. “Kondentspiim?” vastasin uniselt. Leslie naeris. “Ei, see pole midagi niisugust, mida juuakse. Kondoomi kasutatakse ohutuks seksimiseks.”
“Ohutu seksimine? Kas on siis olemas ka ohtlik seksimine?” Nüüd oli minus huvi ärganud. “ lk. 274sabine_kuegler

Fotol: Sabine Kuegler