Päev kajab

14. detsember


Sain täna šoki. Selgus puht juhuslikult, et oleksin pidanud oma magistritöö esitama 10. detsembril, kui soovin seda tuleva aasta 10. jaanuaril kaitsta. Saatsin juhendajale e-kirja, et kas tõesti pidi 10. detsembril ja mis NÜÜD KÜLL SAAB…Kruttisin ennast pärast seda mõttes üha enam üles. A´la mõelda vaid, mul on kõik valmis, aga nüüd pean ootama kevadeni, jõuan vähemalt sada korda oma töö sisu ära unustada jne jne. Kui juhendaja kahe minuti jooksul vastust ei saatnud, siis valmistusin mõttes juba kevadiseks kaitsmiseks. Õnneks tuli keegi ideele helistada dekanaati. Miks minul nii häid mõtteid ei tule? Arendasin seda  ideed edasi ning helistasin hoopis oma eriala õppekorralduse spetsialistile. Olen teda õppeperioodi jooksul igasuguste huvitavate küsimustega piinanud, lootsin saada suuremat mõistmist ja abi kui dekanaadist. Helistasin ja kurtsin muret. Millegipärast tekkis tunne, et kui olin oma nime ära öelnud, juba teati, miks telefoniotsas istun. Mind rahustati maha ja öeldi, et olen kaitsjate nimekirjas ja arvestatakse sellega, et toon töö hiljem, ehk siis käesoleva nädala jooksul. Ma peaaegu et kuulsin, kuidas kivi kolinal südamelt kukkus :D.

Täna oli ühtlasi ka see päev, kui autokoolis tegin nö kontrollsõidu, et hakata tõsiselt eksamiks valmistuma. Esiteks, võib ühe korra arvata, kellega mind kontrollsõitu tegema saadeti. Eks ikka tolle õpetajaga, kellel eelmisel nädalal parkimiskoha nina eest ära võtsin. Teiseks, eks püüdke sõita, kui te ei näe mitte midagi. Jalakäijate jaoks oli ilus, karge, päiksepaisteline talveilm, aga minule oli see täielik põrgu. Enamuse ajast pidin millegipärast sellises suunas sõitma, kus päike paistis otse silma ja see sirm, mis autos peaks päikese eest kaitsma, ei saanud oma tööga üldse hakkama. Ja muidugi oli auto klaas mingi tolmu või ma ei tea millega üleni koos, nii et valgus peegeldas ning sillerdas otse silma ja pimestas. Sõitsin tunde järgi. Jalakäijate ülekäigukohad olid täielikud surmalõksud. Ühe juures pidurdasin liiga järsult,  nägin viimasel sekundil, et selle juures seisavad inimesed. Eksamil tähendaks ülekäigurajal inimeste mitte üle tee laskimine kohest läbikukkumist. Lõpuks  kooli juurde tagasi jõudes toodi välja paar olulist viga, mis tegin ja siis küsiti, et mitu tundi olen sõitnud. Ei mäletanud. Siis mees vaatas mingitest paberitest. Ja küsis üle, et kas olen nö nullist alustanud. Vastus: “Jah, olen.”  Reaktsioon: “Tõesti? Ja sa oled nii vähe sõitnud. Siis sa sõidad ju küll väga hästi! Tõesti väga hästi!” Positiivne. Esimest korda, kui mind sõidutunnis normaalselt kiidetakse. Oma õpetaja mind küll ei kiida. Ühe käe sõrmedel saan need korrad kokku lugeda kui midagi kiitusesarnast kuulsin. Aga kui see sõit oleks eksam olnud, oleksin siiski läbi kukkunud, tuleb tunnistada :). Neljapäeval teen selle aasta viimase autosõidu. Raha on otsas.

146 päeva veel

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s