Laupäev kadus seekord kuhugi… Seda poleks nagu olnudki. Üle tüki aja olin laupäeval tööl ja aeg lendas metsiku kiirusega…
Pühapäeval ajasin ennast voodist välja alles keskpäeva paiku. Hommik möödus rõve külmas korteris tekkide vahel “Minu Taanit” lugedes. Päris ühekorraga raamatut alla ei neelanud, veidi jätsin seda head kraami tänaseks ka. Minu-sarjast on mu senised lemmikud “Minu Eesti” ja “Minu Soome”, nüüd siis ka “Minu Taani”. Kahe viimati mainitu puhul on põhjus imelihtne – neis räägitakse väga palju konkreetse maa tavadest, kommetest läbi lõbusate seikade, tuuakse välja põnevad erinevused nö “meie” ja “teiste” vahel. Lisaks kirjeldatakse isuäratavalt mitmesuguseid paiku, mis tekitavad soovi neid ise kunagi külastada. “Minu Eestist” sai aga teada, kuidas keegi “teine” näeb meid – eestlasi. See, mida keegi meist arvab, millistena me teistele paistame, see huvitab arvatavasti pea kõiki eestlasi. Ja eks see “Minu Eesti” oli omamoodi armastusromaan ka ;) ning ühe hea, otse elust pärit armastusloo lugemine on üks väga apetiitne tegevus.
Tagasi pühapäeva… Keskpäeva paiku tuli idee teha väike väljasõit. Ühest küljest on meil vaja autosõitu harjutada ja teisest küljest Alfa vajab sõidutamist, et ta ennast väga üksikuna ei tunneks ning püsiks sõiduvormis. Otsustasime Elvasse jalutama sõita! Mõeldud tehtud. Ostsime söögikraami kaasa ja läksime. Jaan oli minnes roolis, mina tagasitulles. Jaanil on minust 2000 km-it rohkem sõidukogemust, nii et tal läheb juba täitsa hästi, või vähemalt ta jätab roolis üsna enesekindla mulje. Mina seevastu olen täiesti algaja. Maanteel oli esimese hooga keeruline 90 km/h kiirust hoida. Ikka kippus kas 80 km/h või 100 km/h olema. Ja kui mingisugune auto võttis ennast mulle sappa, siis mind ikka väga huvitas, m i d a ta seal teeb?! Miks ta minust mööda ei sõida? Jaan arvas, et ju talle siis sobib 90 km/h sõita, ju ta siis ei taha kiirust ületada. Mulle tundus see veidi kahtlane… Ja siis tekkis mingi auto mulle ette, mis sõitis minust aeglasemalt!… Kui me Tartusse tagasi jõudsime oli eriti müstiline venida 50 km/h. See tundus lihtsalt niivõrd üle mõistuse aeglane, et jube kohe! Aga kui asja teisest küljest vaatama hakkasin, tundus linnasõit palju ohutum ja jäi mulje, et suudan liiklust sellise kiiruse pealt hästi jälgida. Lõppkokkuvõttes, eks ma olin sõidu ajal veidi pabinas küll, aga kui auto sai viimaks Tartus kodulähistel ära pargitud, tekkis tunne, et võiks veel sõita!
Elvas me muide pidasime väikest pikniku Verevi järve ääres, jalutasime läbi rohelise linna ning nautisime vananaistesuve.
P.S. Leidsin Elvast ühe väga suure seene! Nii et Elva kandis tasub metsa seenele minna! ;)
Blogistaja 