Lugemiselamus

Terry Pratchett, Stephen Baxter “Pikkmaa”


pikkmaaRaamatut ei võtnud kätte vabatahtlikult. Pratchetti suhtes on mind alati mingi väike eelarvamuseuss närinud, olgugi et olen kaks tema üllitist läbi lugenud ja ühes neist oli kõrvaltegelaseks üliarmas lohepoeg ja teises vilksatas täiesti sekundaarses rollis mingi minu meelest ülivinge tilluke tüüp, kes elas fotoaparaadis ja seal fotosid tegi …

Trots hajus, kui lugema asusin. Tundus kaasakiskuv ja põnev. Tegevus toimub tulevikus. Ühe veidra mehhanismi abil, mille igaüks ise peab meisterdama, suudavad inimesed Astuda. Astuda paralleelmaailmadesse. Maal on miljoneid paralleelmaailmu ja kui sa pole juhtumisi kerge hälbega ehk siis foobik ehk siis võimetu Astuma, avanevad sulle tohutud rikkused st loodusressursid paralleelmaailmades. Kuld kaotab igasuguse väärtuse, sest paralleelmaailmad on teatud mõttes sarnased nö Null Maale. Seal kus on Null Maal kunagi kulda leitud, on seda võimalik leida ka paralleelmaailmades.

Reeglina tekitab inimestes ühest maailmast teise astumine  ebmeeldivat iiveldustunnet, kuid on erandeid. Üks eranditest on raamatu peakangelane…

See kõik on raamatu põnevam osa. Ülejäänu on igav, mõnedel lehekülgedel suisa veniv ja minu maitsele liiga jabur-utoopiline. Tegu on  sarja esimese osaga. Selline kahtlus tekkis alles lugedes, kui üle poole raamatust läbi oli ja asjad veidralt üliaeglaselt arenesid. Guugeldades sain kahtlusele kinnitust. Oleks  siis vastava märkuse raamatu kaanele pannud, aga no ei, milleks lugejale-ostjale liigselt infot jagada.

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s