Päev kajab

Helinad


Mobiilsed äratajad, mis asuvad siis, kui kedagi külas ei ole, väljaspool meie magamistuba, teevad oma krapsakat äratajatööd viieminutilise erinevusega. Jaani oma põriseb-sumiseb enne kui minu La Valse d’Amelie vaikselt tuure üles võtma hakkab. Magamistoa uks on lahti, nii et päevakuulutajad tähelepanuta ei jää. Armastan oma äratushelinat. Ikka veel. Tekitab miskipärast üllatavalt positiivse emotsiooni. Mu mobiil on vana juust, internet temas tõenäoliselt eriti edukalt ei lippaks, mäluga on probleeme ja mõnikord ei näita ta, kes mulle helistab ja aeg-ajalt ei luba ka kõnet vastu võtta. Mis parata, nutikas eks-tutikas on vanaks jäänud, muutub iga aastaga üha tõrksamaks ja kapriissemaks. Aga siiski tundub mulle praegu ainukese väärt põhjusena, miks teda uue vastu vahetada, lootus, et uuemas vidinas kõlaks mu äratuspala veelgi puhtamalt ja kaunimalt.
Miks ma siin üldse äratamisest jahun. No ikka selle pärast, et tänane äratus oli kõige mõnusam. Jaani nutikas tegi häält, tahtis omanikku voodist välja saada. Abivalmis nagu ma olen, raputasin selle peale kergelt Jaani, kes üles krapsas ja tarka seadeldist rahustama kiirustas. Mõtlesin uniselt – v i i s  minutit veel… Keerasin teise külje. Piilusin akna poole ja olin murdsekundiga täiesti õnnelik. Täna on ju laupäev! Magan nii kaua kuni tahan!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s