20. nädal – vahekokkuvõte


Kohe-kohe oli algamas viies kuu, sisenesime ühte suhteliselt uude söögikohta. Lauda ei istunud, tahtsime lihtsalt menüüsid vaadata. Anti menüüd. Abivalmis teenindajanna pöördus minu poole ja ulatas veinikaardi, kiites kui hea veinivalik neil on. Vaatasin joogikaarti, mõmisesin mõistvalt ja heakskiitvalt. Mantli hõlmu lahti võtma ei hakanud, siis ehk oleks aru saadud, et minusugune veini ei joo, isegi kui nägu on peas säherdune, mis ütleb, et võtaks hea meelega ühe klaasikese punast.

Hommikuiiveldust ja oksendamist pole olnud. Ühe erandiga. Pugisin ennast hommikul kõriauguni toitu täis ja millegipärast oksendasin kõik kohe välja. Jube kahju oli. Hea kraam läks raisku. No tõesti, see oli nii üllatav, et oli lausa naljakas. Ei tundnud ennast absoluudselt kuidagi halvasti, lihtsalt korraga sain aru, et nüüd on vaja tormata vetsupotti kallistama.

Näljatunne

Esimesel kuul söögiisu vähenes. Või, kui nüüd kristallselt aus olla, siis esimese raksuga ainevahetus ikkagi kiirenes. Kõht läks tohutult ruttu tühjaks. Näiteks tööl hakkasin lõunal käima palju varem kui tavaliselt. Sõin vahepaladena kuivatatud puuvilju, jõin smuutisid. Ühe korra ärkasin lausa öösel üles tundega, et kui ma nüüd kohe ei söö, pole päris kindel, kas hommikul üldse üles suudan ärgata. Ronisin voodist välja, sibasin kööki, sõin võileiba ja nautisin klaasitäit keefiri. Keefir oli, muide, esimestel kuudel mu lemmikjook. Pärast ainevahetuse kiirenemist juhtus aga hoopis nii, et mul peaaegu kadus huvi söögi vastu. Töölt koju tulles tahtsin pigem puhata kui süüa tegema hakata. Mul ei olnud kuidagi paha olla, lihtsalt – isu ei olnud. Mõtlesin ükskõik millisele toidule, aga absoluudselt ei tekkinud mingit tunnet, et näe, vot seda sööks. Söögiisu oli mul vaid lõunaajal, aga siis ikka kohe korralik hundiisu, mis muide, ei tähenda, et oleksin söönud rohkem kui tavaliselt. Ma ju ei hakanud kahte praadi tellima. Esiteks on kahe eest söömise väide puhas müüt. Ja teiseks, ega ma poleks suutnud kahte praadi nagunii mingi valemiga endale sisse pigistada.

Isud

Mingitest erilistest isudest minu puhul vist rääkida ei saa, kui jätta välja sidrun. Oli periood, kus sidrunisoov kasvas märkimisväärselt. Näiteks külma, sidruniga maitsestatud vee joomine oli siis mulle väga ja väga sügav nauding. Teatud hetkel sõin veidi rohkem tomateid kui tavaliselt. Astelpaju mahl muutus samuti miskipärast üsna ahvatlevaks. Mulle endale tundub, et tõenäoliselt vajas organism C-vitamiini. Magneesium ei saa imenduda kui pole piisavalt C-vitamiini, samas, kui sul on organismis C-vitamiini üleküllus, tekivad taas magneesiumi omastamisega probleemid. Ja muidugi – raud. Raua imendumiseks on vaja C-vitamiini. Sa võid rõõmsalt liha näost sisse ajada, aga kui ikka c-vitamiini pole, siis su rauavarud ei täiene. Vereproovist selguski, et mu hemoglobiin võiks veidi parem olla. No palun väga, ega siis keha loll ei ole. Ta oskab nõuda seda, mida vajab, tuleb vaid osata tähele panna ja vajadustest aru saada.

Väsimus
Rasedate klassika. Esimesel kolmel kuul oli väsimust kõvasti rohkem, nüüd seda peaaegu polegi. Mul on üks töökaaslane, kes ikka aeg-ajalt küsib, et kuidas väsimusega on lood. Pean teda ikka ja jälle kurvastama, sest ma ei saa aru, et praeguses etapis kuidagi rohkem väsinud oleksin, kui ma täiesti tavalisel kevadel oleks. Võib-olla tõesti õhtul väsin rutem ja jään väga lihtsalt magama, aga hommikul tõusen täiesti probleemideta üles. Ei ole tunnet, et jääkski voodisse ja muudkui põõnaks.

Emotsioonid

Järjekordne klassika. Ei ole aru saanud, et oleksin kuidagi nutusem või mingil muul moel emotsionaalselt kõikuvam. Jaanilt küsisin, tema pole ka aru saanud, et midagi muutunud oleks. Muidugi on mul muremõtteid, mis on seotud lapsevanemaks saamisega. Kogu see tohutu vastutus on hirmutav. Lisaks hirm olla 24/7 aheldatud… No see viimane sõna – aheldatud võib kõlada egoistlikult ja isegi julmalt, aga mis teha, see on üks mu hirmudest. Kuidas 24/7-ga hakkama saada? Saan ma sellega üldse hakkama? Reeglina olen väga kohusetundlik, aga ma ei usu, et sellises olukorras piisab vaid kohusetundest. Siin on midagi enamat vaja. Kas see müstiline miski jõuab minuni õigel ajal või ei?
Õnneks on olemas Jaan, kes suudab mind üsna hästi rahustada. Vähemalt praegu.

Uni

Suurepärane. Ei mingeid sagenenud tualetikülastusi. Väidetavalt oleks pidanud selline asi esinema, aga no ju ma siis saan lõpuperioodil aktiivselt vetsuvahet jõlkuda. Praegu on kõik üsna leebe ja rahulik. Mingeid erilisi maksahaake uus ilmakodanik hetkel veel virutanud ei ole. Müdistab rahulikult. Ülesse ei aja.

Pool ajast läbitud, pool veel minna :)

Aga nüüd  – õueee! Täna peaks tulema selle kevade esimene tõeliselt soe ilm.

Advertisements

12 thoughts on “20. nädal – vahekokkuvõte

  1. Appi, kui lahe uudis! :) Eriti veel Sinult, kes kunagi ütles, et iial lapsi ei taha. Põnevad ajad ootavad teid ees. :)

  2. See vastutus on alguses kõigile hirmutav. Mulle pole tegelikult veel kohale jõudnudki, et ma kahe lapse ema olen :D Noh elavad siin meie juures kaks lühemat sorti nutikat, naljakat ja vahvat tegelast, kelle eest hoolitseda tuleb aga tiitel “ema” on minu jaoks nii tõsine, et vahel tekib endalgi hämming, et see minu kohta käib :D

    • :) samas minule oled sa tundunud just emaliku tüübina, kellel on kunagi palju lapsi. Hetkel sa veel paljulapseline pole ;) nii et neid lühemat sorti tegelasi on tõenäoliselt veel oodata.

  3. Hopsti, sedasorti sissekannet ei oleks osanud siit blogist küll oodata, sest, nagu eelpool juba kommenteeriti – lapsesoovi sul ei tundunud olevat:). Väga põnev! Kas kuskil käis mingi krõks ära ja tuli õige tunne peale või….? Ma ise ikka veel ootan seda “krõksu”. Või noh, kas just nüüd ootan, pigem kardan:)

    • Mul ei käinud mingit “krõksu” :) Kahjuks. Seda suurem on nüüd hirm, sisemine. See mis juhtus oli mõneti juhus ja mõneti rumalus. Rohkem küll seda viimast ;)
      Kui ma oleks näiteks 5-6 aastat noorem, siis oleks selline uudis tähendanud minu jaoks päris korralikku šokki ja tõenäoliselt sellise pealkirjaga blogipostitust poleks kindlasti tulnud… Jube, kui julmalt see kõlab. Praeguseks olen vanuses (33), kus tulevikule mõeldes ei tundu sugugi halva variandina, et mul on kunagi täiskasvanud laps, kes aeg-ajalt kasvõi helistab. Samas, kas see pole ülim egoism? Tegelikult pole see küsimus. See ON egoism.
      Olen nüüd lugenud foorumeid, kus tulevased emad jutustavad kui väga nad soovivad, et juba rasedus välja paistaks, mõõdavad oma kõhtusid, räägivad ninnu-nännutades oma “tibudest” jne Tunnen tohutut võõristust ja hirmu, et olen täielik friik :) , sest ma ei suuda nö peast rasedaks minna, nii nagu tundub, et need naisolevused on läinud. Mis külvab veelgi enam paanikat, sest… Teadagi, mis hirmu see tähendab…

      Ma ei tea kui vana sa oled :) Aga kui sa oled 30 ja pole lapsesoovi, siis mulle tundub, et üsna suure tõenäosusega see ei pruugi tullagi, või tuleb, aga natuke liiga hilja.

      • Ära selle peast rasedaks minemise üle küll mingeid järeldusi tee, ma küll oma kõhtu mõõtnud pole. Või oot, tegelikult olen, nüüd kui ma loodan et see kõht lõpuks ometi mingeid vähenemise märke ilmutama hakkaks ja ma oma suveriietesse mahuks ;)

      • Ma usun, et igal naisel, kes tegelikult lapsi saada ei plaani ega soovi, käib kasvõi korraks peast läbi mõte, et pensionieas oleks ju tore, kui on laps, kes aeg-ajalt helistab ja käib sind vaatamas. Mina olen tublisti üle 30 ja viimasel ajal on see mõte aina tihedamini peas keerlemas. Aga just seda see ongi – lihtsalt mõte. Tunnet aga ei ole. Seda minu jaoks õiget tunnet siis.
        Mõned aastad tagasi juhtus minuga sarnane lugu. Jäime uskuma arstide juttu, et nii raske diagnoosiga nagu minu tolleaegsel elukaaslasel oli, on rasestumine suht võimatu. Noh, polnud see nii võimatu midagi. Olin šokis ja segaduses ja väga väga hirmul. Kaalusin nii üht kui teist varianti. Paraku tegi loodus oma töö ja rasedus ei jäänud pidama. Aga olen kindel, et aborti ma ei oleks teinud. Ja ei teeks ka praegu. Arvan, et ju see hingeke peabki teie juurde tulema ja te olete selleks küpsed kah, isegi kui endal on parasjagu täiesti vastupidine tunne:)
        Loodan, et need hirmud osutuvad sul põhjendamatuteks;)

      • Eks jah, ega mul seekord ei tulnud pähegi, et paneks käe vahele ja takistaks. See tundus nüüd palju jubedama mõttena kui sünnitus :)
        Kusjuures, ega ma ju lõppudelõpuks ei tea tegelikult 100% kindlusega, mida oleksin teinud siis, kui sama olukord oleks olnud aastaid tagasi.
        Praegu ma olen selles mõttes ikkagi tüüpiline rase, et loodan kogu hingest, et laps oleks terve, püüan süüa tervislikult, mitte üleliia stressata jne
        Ühtlasi on mul õnneks olemas uudishimu, selles mõttes et kõik see, mis toimub on ju täiesti uus ja ennekogematu ja seega põnev. No näed. Ise ka ei usu, et kasutasin sõna “põnev” :)
        Ja kui Jaan minuga optimistlikult räägib, kuidas me ikka kõigega hakkama saame, siis tunnen ennast ülihästi. Siis mul tekib tunne, et aga võib-olla saamegi hakkama.

  4. mina seda võibollat ei usu, kindlasti saate hakkama, sina ise pisike, aga alati nii tubli ja no jaan minu teada ka ikka asjalik, saate hakkama täiesti kindlalt.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s