Klassika


Mina: “Kuidas sul öö möödus? Oli pausideta uni kuni hommikuni?”
Jaan: “Jaa”
Mina: “Sa meie vestlusest ei mäleta midagi?”
Jaan: ??
Mina: “Öösel läks toas nii palavaks, et togisin sind ja palusin sul rõduukse avada. Sa mõmisesid midagi, aga ust lahti ei teinud. Tegin siis ise. Küsisin veel, et kas sa tahad minuga voodis pooled ära vahetada, et sulle tuleb muidu jahe õhk otse peale. Sa kostsid selle peale täiesti selge häälega: “Pole vaja. Teeme nii kuidas sulle parem on. Peaasi et sul kõik hästi oleks.” No ma siis mõtlesin, et ei viitsi vist kohti ära vahetama. Mõni aeg hiljem palusin sul rõduukse koomale lükata, mitte päris kinni, aga koomale. Sa ütlesid selle peale “Jah”, keerasid teise külje ja nohisesid edasi. Ma siis tõusin ise üles ja panin ukse koomale.”

Jaan kuulas mu juttu, nägu naerul. Meil on aastate jooksul ennegi mõni sarnane vestlus olnud, kus hiljem selgub, et minu meelest täiesti ärkvelolekus aetud jutt on tegelikult toimunud Jaani jaoks unes, millest ta mitte midagi ei mäleta. “Noh, vähemalt olen ma unes sinuga kõiges ühel meelel.” Võttis Jaan lõbustatult järjekordse unevestluse kokku.
“Sa lõid mind eile öösel veel ka kogemata küünarnukiga vastu pead.” Teadustasin. Jaan kohkus. “Ära muretse, sa vabandasid kohe kui ma “Ai!” ütlesin.” Muigasin.
Jaan võttis öösel toimunu kokku: “Lisaks sellele, et olen unes sinuga kõiges ühte meelt, olen ma ka viisakas. Hea teada.”

P.S. Täna käisime kokku üle 20 000 sammu. Ilm oli soe ja soosis igati Nizza avastamist.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s