Päev kajab

Klassika


Mina: “Kuidas sul öö möödus? Oli pausideta uni kuni hommikuni?”
Jaan: “Jaa”
Mina: “Sa meie vestlusest ei mäleta midagi?”
Jaan: ??
Mina: “Öösel läks toas nii palavaks, et togisin sind ja palusin sul rõduukse avada. Sa mõmisesid midagi, aga ust lahti ei teinud. Tegin siis ise. Küsisin veel, et kas sa tahad minuga voodis pooled ära vahetada, et sulle tuleb muidu jahe õhk otse peale. Sa kostsid selle peale täiesti selge häälega: “Pole vaja. Teeme nii kuidas sulle parem on. Peaasi et sul kõik hästi oleks.” No ma siis mõtlesin, et ei viitsi vist kohti ära vahetama. Mõni aeg hiljem palusin sul rõduukse koomale lükata, mitte päris kinni, aga koomale. Sa ütlesid selle peale “Jah”, keerasid teise külje ja nohisesid edasi. Ma siis tõusin ise üles ja panin ukse koomale.”

Jaan kuulas mu juttu, nägu naerul. Meil on aastate jooksul ennegi mõni sarnane vestlus olnud, kus hiljem selgub, et minu meelest täiesti ärkvelolekus aetud jutt on tegelikult toimunud Jaani jaoks unes, millest ta mitte midagi ei mäleta. “Noh, vähemalt olen ma unes sinuga kõiges ühel meelel.” Võttis Jaan lõbustatult järjekordse unevestluse kokku.
“Sa lõid mind eile öösel veel ka kogemata küünarnukiga vastu pead.” Teadustasin. Jaan kohkus. “Ära muretse, sa vabandasid kohe kui ma “Ai!” ütlesin.” Muigasin.
Jaan võttis öösel toimunu kokku: “Lisaks sellele, et olen unes sinuga kõiges ühte meelt, olen ma ka viisakas. Hea teada.”

P.S. Täna käisime kokku üle 20 000 sammu. Ilm oli soe ja soosis igati Nizza avastamist.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s