Perekool


Täna aeti mind päeval närvi ja veidi paanikasse kogu selle va titemajandusega. Esiteks ma ei tea midagi, teiseks mul ei ole jätkuvalt mitte midagi st mitte mingisuguses versioonis titekraami, kolmandaks kes kuramus kinnitaks, et kõik läheb hästi ja kõik saab olema nii nagu peab. Põhimõtteliselt olen ultraheli vahendusel näinud, et käed ja jalad ja sõrmed ja varbad peaks kõik nii olema nagu vaja, aga….. Aaaaaaaaaaaaaaaaa! Paaaaanikaaaaaa!
Järgnevalt tekkis tunne, et peaks ennast igasugustesse perekooli loengutesse kirja panema. Nö minu sünnitusmajas, kus hetkeseisuga plaanin kolme kuu pärast platsis olla ja elu kõige meeldejäävamat kogemust saada, pandi just üles perekooli juunikuu loengud. Vaatasin neid. Tulemus oli selline, et esimese hooga tundus – igale poole tuleb ennast kohe ära registreerida! Väljaarvatud muidugi film sünnitusest. See veel puuduks. SEDA pole mulle vaja. No ma siis kiirelt registreerusin kahele loengule juuni esimeses pooles. Mõned minutid läksid mööda ja juba ma tühistasin registreeringud, sest hakkas tunduma, et äkki on ikkagi liiga vara? Augustikuu lõpuks on ju sedaviisi kõik juba meelest läinud!
Siis hakkas, lisaks mulle endale ja kogu ülejäänud maailmale, mulle närvidele käima ka Jaan. Ei saanud mina aru, kuidas on võimalik, et inimene lihtsalt loeb vaikselt raamatut, kui püüan parajasti temaga arutada niivõrd üliolulist teemat nagu, millistesse perekooli loengutesse minna ja kas ta tahab kaasa tulla ja kas üldse minna, kas on äkisti liiga vara ja millal siis minna ja… Ja miks selles telekas peab muusika üürgama? Tekkis ootamatult uus ülimalt oluline küsimus. Ja üldse – Miks sa mind ei KUULA!
Kolme sõnaga – kruttisin ennast üles.

Rahunemine toimus kiirelt. Jaan kamandas mind enda juurde, võttis ümbert kinni, tegi pai ja rääkis mõistlikku juttu, rahulikult. Aitas. Probleemid olid lahendatud. Lähme juuni lõpus ühte loengusse ja kui ma enneaegselt laiali ei pudene, siis juulis veel mõnesse. Sellised on lood siinpool sood…

Advertisements

3 thoughts on “Perekool

  1. Tubli Jaan – nii peabki ühe ennast üles kruttinud naisterahvaga käituma :) Ära üldse muretse, kõik läheb hästi ja käid loengus või ei käi, hakkama saad ikka ;) Ja asjade pärast pole ka vaja muretseda – peale voodi ja lapsevankri saate ju suure osa asju nagunii meie käest. Ja mida juurde vaja selgub sageli nn töö käigus, ette polegi liiga palju asju vaja muretseda. Pesin täna tite lamamistooli ka ära ja panin teie jaoks kõrvale – meie marakratt hakkas sealt plehku panema :)

  2. Mina ei käinud mitte üheski loengus. Kui hakkasin end kirja panema, olid kõik loengud juba täis broneeritud. Mis siis ikka, kehitasin õlgu. Ei lugenud ka mitte ühtegi raamatut. Rasedus kulges lihtsalt nii kiiresti, et muude asjade kõrvalt ei jõudnud midagi paanitseda.
    Tead, mitte midagi ei juhtunud ka sellest, et ma polnud “ette valmistunud”. Laps sündis täitsa ise ja pea neli kuud juba toimetame temaga koos :)
    Niiet ära üldse muretse selle pärast! Ja neid lapseasju hakkab iseenesest igalt poolt sulle sadama. Mulle öeldi ka seda, et ära ise osta ja küll sulle kõik toovad. Nii oligi! Mul on terve kummut lapse riiete jaoks ja need kõik ei mahu sinna ära!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s