Minna Lindgren “Surm õhtuhiies”


16718“Vanaduse juurde kuulub üksindus, selle vastu ei saanud. Ka niisugused vanurid, kel oli palju tegemist ja kes kohtusid iga päev inimestega, tundsid end üksildaselt. Mitte keegi ei peaks istuma telefoni kõrval ja olema kibestunud, et see iial ei helise. Lastel ja lastelastel oli oma elu ja nii see pidigi olema. Igaühel tuli keskenduda oma elule, ka vanuritel….”

Lõpetasin just soomlanna Minna Lindgreni humoorikas-põneva romaani pansionaadis elavatest vanuritest. Esiotsa pelgasin, et tegu on miskitlaadi Jonas Jonassoni “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” tüüpi raamatuga, mingisuguse sügava absurdiga, aga näe, ei olnudki. Täiesti kenasti seeditav huumorit täis “tükk” oli, kuigi lõigust, mille esiotsa tõin, seda võibolla ei eeldaks. Eks seal lisaks huumorile oli ka nii mõndagi mõtlemapanevat, sellest ajendatuna ka too väljavõte.
Autor on saanud Bonnieri ajakirjanduspreemia artikli eest, mis rääkis eakate elust Soome hooldekodudes, nii et lisaks põnevatele sündmustele kaasaelamisele, sai raamatust ammutada teadmisi kuidas siis ikkagi elu-olu ülemere naabrite vanuritel sujub. Selgus et sujub aktiivselt mitmevärvilisi ja -kujulisi tablette krõbistades. Ise ka imestan, et mind lausa huvitas, kuidas need pea sajandivanused tädid-onud tuhande järve maal oma vanaduse ja elamisega hakkama saavad. Üldiselt positiivne ja elujaatav lugemine, kui jätta kõrvale see väike pisiasi, et kõik maksab ja palju ja pole alati kinde, kas seda, mida sulle antakse, sa kindlasti alati vajad. Ainuke, mis on kindel – kõik maksab ja mitte vähe.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s