Päev kajab

Pärnuga on finito


Pärnu perioodiga on siis nüüd finito. Hakkas juba suhteliselt igav ka tegelikult, tuleb tunnistada.

Oleks võinud näiteks rohkem jalutada, aga ma ei tea, laiskus või väsimus seadsid omad piirid. Muideks, käisin isegi Vallikääru aasal toimunud Hea Toidu Laadal, valisin reedese keskpäevase aja, et oleks vähem inimesi, mulle miskipärast hetkel tohutud rahvamassid ei sümpatiseeri. Ostsin seal tervelt kilo kanarbikumett. Täielik lemmik! Mõnusalt mõrkja maitsega. Uskumatu et seda üldse müügiks pakuti. Igal juhul – nüüd siis mingi järjekordse artikli järgi selgub, et rase ei tohi väga palju mett süüa, kui üldse. Nagu mis mõttes?! Kes nüüd siis selle mee ära sööb, vabandage väga!? Keegi teine siin ju mett ei söö, vihjatakse oma kehakaalule või ma ei tea millele, aga see on lihtsalt niiiiiii hea kraam, see kanarbiku mesi, ja maitse järgi ka ropult kvaliteetne, nii et ma teen pattu ja söön ikkagi ise aegajalt natuke. Reedel on arstiaeg, saab konsulteerida, kuidas selle meesöömisega siis tegelikult lood on.

Pärnus tuli mul mõte, et võib-olla ikkagi võiks mingid teised jalatsid, paeltevabad endale organiseerida. Praegu ma saan küll ketsipaelte sidumisega hakkama, aga milline aja kokkuhoid oleks, kui saaks lihtsalt midagi varbaotsa libistada. Käisin Kaubamajaks, ei leidnud midagi. Mina see-eest jäin silma järjekordselt LHV-poistele. LHV pintsakutes noored kutid on küll reeglina suhtkoht nägusad, aga ma tõesti ei viitsi nendega pidevalt mingitest sammastest jahuda. Mul on juba välja kujunenud refleks, et kui kuskil keskuses LHV-tüüpe näen, siis püüan neid igati vältida, kui suuremat kaart teha ei anna, siis teesklen, et ma ei näe neid ja kihutan mööda. Kui nad mind ikkagi kõnetavad (näen nende sihtgrupi moodi välja järelikult), poetan kähku “Mul on kõik juba olemas!” ja siban kiirelt edasi.
Seekord ma ei märganud neid esimese hooga ja sattusin neile liiga lähedale. Lausa võpatasin, kui mõtetest virgusin ja ootamatult suurt silti – LHV nägin. Sain aru kuidas kutt püüab kähku välja mõelda, millise tiitliga minu poole pöörduda. Pöördumine tuleb ju ruttu teha, sest näha oli, et ma liikusin edasi. See tema väljapaistev mõttetegevus oli isegi natuke naljakas. Tõenäoliselt on neile mingit meelitamiskunsti õpetatud, sest üsna käbedasti tuli sealt suust välja “Preili, oodake!”Issand kui tubli poiss! Esmalt veeres temast mööda punnis kõht, siis tuli teatud partii ja lõpuks silmatorkavad kannikad. Huvitav, kas ta suutis lisaks kõigele muule üle silmata ka minu sõrmed, kus on täpselt null sõrmust, nii et ta otsustas mind vaatamata kõigele siiski preiliks kutsuda? Imetlusväärne.
Igal juhul andsin sellise pöördumise eest talle mõttes hindeks viis pluss ja pidin tahes tahtmata naeratama, aga vestlusesse laskumine jäi siiski ära.

Nüüd ma lähen koostan nimekirja kõigist neist pisikestest asjadest, mida on vaja teha, enne kui… Ma ikka olen niiiiii nimekirjade inimene!

Ääääh, hea on kodus olla!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s