8. kuu algus


Täna kahe kuu pärast peaks olema siis see kuupäev. Vaevalt usutav, et nii täpse graafiku järgi kõik toimub, aga noh, on vähemalt mille järgi hetkel oma tegemisi joondada.

Seis numbrites: ümbermõõt 91 cm, kaal 58,2 kg

Kui ma eelmisel ülevaatusel, mis toimus alles pea nädalajagu päevi tagasi, olin kuuga juurde võtnud 700g, siis nüüd on nende hädise 9 päevaga lisandunud 2,4 kg (!). Tegelikult oli juba kaks päeva pärast ämmaemanda külastamist mul juures poolteist (!) kilo. Neiu, keda me siin ootame, tegi oma meelest raudselt tohutut huumorit. Tookordse kaalumise ajaks tõmbas punnkõhu ja -põsed lupsti kuhugi olematusse. Pärast lõdvestus korralikult ja opallaaa! kõik pekid vetrusid kiiremas korras tagasi positsioonidele. Samas, see on siin minu hädine ettekujutus-lohutus, kus need pekid kõik võdisevad, sest vabalt võib ju olla, et need on tegelikult siiski minu isiklikud lisakilod ja valede valikute tulemus. Ehk siis ümmarguselt võttes – mul on 10 lisakilo võrreldes sellega, kust sai starditud, tänase seisuga kaasas kanda. Dieeti muidugi pidama ei hakka, aga püüan teha paremaid valikuid, kuigi see ei ole väga kerge, sest olgem ausad – rasedus on ikkagi pikapeale tüütav, isegi siis kui sul pole erilisi vaevusi, ja hea toit on suurepärane lohutaja.

Raseduse plussid ja miinused, kui sul väga märkimisväärseid vaevused puuduvad (rääkides ajast, kui oled töölt koju jäänud):

Plussid:

  • Tundub, et sul on täielik vabadus. Tee mida tahad ja millal tahad. Kuhugi ei ole kiiret, vähemalt tundub nii.
  • Ei mingeid töömõtteid st puudub tööstress, sest sul on nüüd hoopis teised prioriteedid.
  • Saab magada nii palju kui tahad ja mis peamine – millal tahad.
  • Üldiselt võib ka süüa kõike mida tahad, mõistlikkuse piires muidugi (kui on kõrvetised või mingi muu häda, siis kahjuks seda luksust pole).
  • Su tujutsemised/teravamad sõnavõtud antakse lihtsamini andeks. (See punkt võib ausaltöeldes kehtida ka juba siis, kui käid veel tööl ja töökaaslased on teadlikud, et sa oled omadega täiesti rase.)
  • Saad ära teha kõik need asjad, mida oled mõelnud, et oleks vaja ära teha, aga oled alati edasi lükanud. (Ekstreemsport ei käi kahjuks selle punkti alla siiski.)

Miinused:

  • Mida suuremaks lähed, seda rohkem tuleb peale vaala tunne, aga seda ainult siis, kui vaatad peeglisse. Kui ei vaata, oled ikka oma meelest pisike miisu ja oh seda kurbust, kui jääd kuskil bussi vahekäigus mõne reisija ja tooli vahele kinni, sest sa pole oma suurust õigesti arvestanud.
  • Saabub aeg, kui sul on väheke keerulisem sügavast tugitoolist või hommikul voodist välja saada. Üheks takistajaks on kõht, aga minu puhul tundub, et lisaks jääb see juba varasemas postituses räägitud puusateema ikkagi aegajalt kummitama. Parem puus on kange, kui end voodist välja veeretan. Tekitab natuke rauga tunnet. Pole tore.
  • Käies esineb hingamisraskusi. Mitte väga erilisi aga saan aru, et hingamine on raskem kui vanadel aegadel. Mul siin natuke surutakse kopsudele…
  • Käies on tunne, nagu su kerele oleks vitsad peale tõmmatud, nagu tünnidele lüüakse vitsad peale, teate küll. Tunne on, nagu oleks sind millegagi piiratud. Tahaks kopsud õhku täis tõmmata, ringutada ja need vitsad purustada. Nagu kitsas mantel – tunned, et oled piiratud, miskit pitsitab. Hea meelega ringutaks korralikult ja raksaki on nööbid eest läinud ja vabadus käes.
    Pitsituse tunne ei ole tegelikult midagi tohutut, see on selline suhteliselt tagasihoidlik, aga pidev. Pikapeale muutub pisike pidev ebameeldivus tüütavaks, väsitab.
    Tean et mõned räägivad palli või arbuusi kandmise tundest. See on tõenäoliselt palju hullem.
  • Väsin kiiremini – Näiteks kui linnas käin, siis linna lähen enam-vähem samasuguse tempoga nagu vanasti. Mulle meeldib kiiresti käia. Tagasi tulen üsna lonkides, rahulikult jalutades. No ei ole enam särtsu sees. Kahju. Tahaks väga kihutada nagu vanasti!
  • Ülekuumenemine – Mind on tabanud mingisugune müstiline öine ülekuumenemine. Kas see on normaalne või mitte, selgub loodetavasti homme. Praegu on seis selline, et ärkan keset ööd tulikuumana, veeretan end voodist, välja teen akna lahti, joon vett. Kui mõni rase käib öösel tihedamini pissil, siis mina joon vett juurde, mitte ei väljuta seda, sest ma põõõõleeeeen! Vesi on mul juba voodi kõrvale öökapikesele valmis pandud, sest kes viitsib keset ööd kööki roomata. Aken jääb terveks ülejäänud ööks lahti. Me magame akna all. Saan aru, et Jaanil võib-olla on külm, aga ma ei saa seda akent kinni panna, mul on vaja õhku ja korralikku jahutust.
  • Muretsemine – See on kurjast. Elu peab vabamalt võtma.
  • Jalgade paistetamine – Jah, jõudsin ikkagi ära oodata. Praeguse seisuga ainult labajalad ja pahkluud lähevad veidi paiste. Mitte häirivalt. Jalatsid mahuvad jalga ja kõik on tegelikult ok, lihtsalt on näha, et labajalad on veidi tursunud pärast käimist.
  • Emotsionaalsus – Väga aktiivset hormoonide möllamist pole toimunud, aga ma tean umbes kolme korda, kui olen nutma hakanud, kuigi tegelikult ei olnud asi sugugi tõsine. Praegu tunduvad need seigad isegi ausaltöeldes naljakad. Ühe neist panen siia kirja.
    Sõitsime autoga. Jaan roolis. Jaan palus mul oma mobiilis avada weiz-i äpp, et jõuaksime kõige kiiremat ja otsemat teedpidi sihtkohta. Äppi sain lahti, sihtkoha sisestatud. Jaan esitas mingi soovi, mida tahtis, et weizist uuriksin, kuid mina, kes ma täiesti esmakordselt üldse seda äppi nägin, ei saanud aru, kuidas sellist asja, mida mult sooviti, uurima peab (hetkel ei mäleta, mis see üldse oligi). Jaan väljendas oma soovi veelkord ja seda kärsituma hääletooniga. Mina olin pabinas, et auto liigub pidevalt edasi, aga ma ei oska äppi kasutada, ei saa aidata. Ütlesingi Jaanile – ma ei oska! Jaan kärsitult vastu, et näpi ja vaata siis seda äppi ja tutvu ruttu, tal on infot vaja!
    Mul tuju langes katastrofaalse kiirusega. Pisarad hakkasid voolama. Olin üliõnnetu ja nuuksusin: “Miks sa karjud minu peale. Ma ju ei oska. Miks sa minuga niii-i-i-hi kuri olee-e-e-d!” Pisarad muudkui voolasid. Jaan pööras selle peale mingisse suvalisse tänavasse, peatas auto ja küsis: “Mis juhtus?!”
    Jumal seda teab, mis juhtus :D Praegu mõtlen tollele olukorrale tagasi ja tundub päris naljakas. Jaanil muidugi siis erilist naljatuju ei olnud, ta oli pigem üllatunud. Mingit karjumist ju ei olnud, täiesti normaalne väike kärsitus oli, aga minul selline pisarajõgi lahti, et hoia ja keela.

Eelnenu on kõik isikliku kogemuse pealt maha kirjutatud, naised on erinevad, rasedused on erinevad, nii et otseloomulikult ei pretendeeri need punktid absoluutsele tõele.

Advertisements

4 thoughts on “8. kuu algus

  1. Väga hea lugemine! Selle “Miks sa minuga niii-i-i-hi kuri olee-e-e-d!” peale naersin nii, et kõht vappus.
    Ma olen hetkel oma rasedusega täpselt sama kaugel kui sina aasta tagasi (tähtaeg on sinu omast vaid 2 päeva hiljem) ja väga huvitav on su kogemusi lugeda. Juba enesetunde poolest on palju on sarnast. Lisaks on mul on siin samasugune härra Kontroll, kes ei taha, et ma kohvi jooksin või poekotte tiriksin. Ja põhjendamatuid pisaraid on ta, vaeseke, ka juba pidanud kuivatama. :)

    • Kui tähtaeg nii lähedal, siis ootavad sind peagi ees suured muutused. Põnev :) Teiste puhul ja eriti kui ise oled juba asja läbi elanud, tundub see just nimelt eelkõige väga põnev, mitte kõhedust tekitav.

      Praegu samale perioodile tagasi mõeldes tekib miskipärast hoopistükkis pähe mõte, et oleks võinud tollel ajal rohkem kala süüa :D ehk oleks see kuidagi tibi närvisüsteemile head mõju avaldanud ja ta oleks praegu parem magaja :) Aga see on muidugi täielik umbluu jutt. Kunagi ei tea, kuidas selle va beebitudumisega näkkab :)
      Igal juhul mõnusat ootusaega sulle! Ja naudi suve nii kuis jaksad!

      • Mul on endal õnneks hetkel ka ikka veel põnev, mitte kõhe. Loodan, et äkki ei lähegi kõhedaks, sest enamik rasedaid ju lõpu poole kirjutab, et hirmud on täiesti kadunud, tuleks see laps ometi, saaks sellest ebamugavustundest lahti. :)

        Meie sööme täna lõhesuppi. Ah,kui sobiv!

        Aga no eks nende laste magamistega on nii nagu antakse. Oma tutvusringkonnast olen märganud, et kui esimene laps oli halb magaja, siis teine ainult sööb, magab ja naeratab. Eks emadele antakse neid koormaid just nii palju, kui nad kanda jaksavad. :)
        Teise teooria järgi, peaksin ma aga hea magaja saama, sest olin ise beebina selline. Aga no, ootame-vaatame.

      • Otseloomulikult rääkis ka minu ema, et mina ja mu vend muud ei teinud, kui tõmbasime lutti ja tudusime kärus :D No ma ei tea. Tädilapsed olevat ka head magajad olnud. Ja muidugi ei kisanud-karjunud me ka kunagi (khm-khm usun ma seda juttu nüüd küll, eks ole ) :) Mu teine pool on kuldmagaja. Võib kus iganes magama jääda. Ei saa mina aru, kust meie piiga oma geenid on saanud :) Loodan, et kasvab välja oma unehädadest.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s