Vigin


Patt vigiseda, aga mul hakkab tekkima tüdimus. Kaua võib! Üldiselt saan õnneks öelda, et rase olemine ei ole minu puhul mingi eriline katsumus, et “oi-oi-oi, ma küll ei taha kunagi enam rase olla!“. Siin pole laias laastus mingit raskust, vähemalt selle konkreetse raseduse puhul, aga jessas, ma ei viitsi lihtsalt pidevalt ainult jalutada, sest miskipärast ei suuda ma enam sellise tempoga vudida nagu ennevanasti, või kui olen täiesti märkamatult oma rohelise riidest kandekoti umbes pooleteise kilo peale igasugu kraami täis ladunud, tuleb unustada kõik teised seatud sihid ja koju venida, sest kott tundub üle mõistuse raskena. Tüütu!

Käisime nädalavahetusel Paljassaarel. Alfa-poiss oli sõitmisvõimetu, nii et tuli jalgsi minna. Mingi maa sai trammiga sõidetud, aga ülejäänud otsa pidime päkamootoril läbima. Olen seda ennegi täiesti probleemivabalt ja ilma igasuguste eelnevate küsimusteta teinud, aga seekord lasin Jaanil nutifonist uurida, kui mitu kilomeetrit tuleb käia ja mis see umbes aega võiks võtta. Saadud info töötlesin 9. kuud raseda kriteeriumitele vastavalt ümber ja väikese mõtisklushetke järel olin nõus jalutama. Selliseid mõttehetki tuleb üha rohkem ette.

Isegi magamaminek on omaette ooper. Alles see oli kui Jaan jälgis pika, kuid muidugi armastava pilguga, kuidas ennast magama sätin…. Ei ole enam nii, et siuh-karmauh voodisse, tekk peale ja uni tuleb. Nüüd on voodissemineks omaette protsess. Kui oleks lihtsalt tohutu õllekõhuga, oleks asi kergem. Praegu pean vaatama kuidas ennast külili keerata, kõht jääb igale poole ette, jalad voodisse saada-sättida, vajadusel külma veega niisutatud rätikuke paistes jalalabadele visata jmt. Kusjuures, mul on praegusel turseteperioodil jalgadel oma padi, nii et see tuleb ka paika sättida. Lõpuks saan ägisedes pea padjale ja teki kuidagi peale. See on ise-enesest muidugi väga õnnis hetk, aga ikkagi… Ei viitsi sellist õndsust enam nautida.

Aga eks säherdune häiriv kohmakus ja kiirem väsimine on valdavalt ikkagi viimase kuu ja natuke peale teema, nii et tegelikult ei tohiks vigiseda.

Positiivset on ka. Näiteks Rimis andis sealne töötaja mulle ülemiselt riiulilt veepudeli kätte, ilma et üldse palunud oleksin. Nägi, et tahan vett ja andis. Mind on nüüd kassasabas juba isegi üks eestlane endast ette lasknud, tal oli terve hunnik kaupa, mul vaid üks toode. Täna näiteks kukkus mul tänaval joogipudel käest, kohe oli krapsti lahke tüüp kohal, püüdis plehku pannud pudeli kinni ja andis tagasi. Väga armas.

Homme on plaanis Augustiunetusele minna. Pärnu, siit me tuleme! Mis sest, et olen aeglane, aga ma liigun siiski!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s