Uus sünnipäev – 27. august


25. augustil vahetult enne magamajäämist:

mina: Siin on palju rohkem ruumi. Meil on mõnusalt soe. Meil on sulle suuuur vann ostetud ja otseloomulikult – palju sooja vett!
jaan: Mida sa teed? Kutsud teda?
mina: Muidugi. Ma teen praegu reklaami. Kaua võib …

26. augusti hommik. Jagan tööl asjatavale Jaanile operatiivselt skype kaudu infot:

mina: Ma ei tea mis värk on, aga igastahes, mina poodi ei lähe, tegin sulle väikse nimekirja, lähed ise. Mul on mingid valud alakõhus. Juba alates ülesärkamisest. Üldse mitte väga metsikud ja üldse mitte korrapärased. Kõlab põnevalt? Võibolla on mingid probleemid hoopis, aga samas, miks peaks probleemid olema, valu läheb ruttu üle, eriti kui hingata… Kõlab nagu sünnitus? :P

Sama päeva öösel, täpsemalt kell 1 sõitsime sünnitusmajja. Valud olid läinud suhteliselt korrapäraseks ja intensiivsemaks, tasus kontrollida kas ja mis toimub… Valvearsti vastuvõttu oodates ütlesin Jaanile, et no meid saadetakse raudselt kohe koju tagasi, sest kõik vähegi valu moodi asjad olid ootamatult kuhugi kadunud. Aga võta näpust, küsiti hoopis, kas asjad on kaasas ja suunatigi otsejoones sünnitustuppa… Seal veetsime terve öö ja suure osa järgmisest päevastki.

Ei hakka detailselt kirjeldama, et mis ja kuidas. Muidu poleks ju tulevastel sünnitajatel, mida põnevusega oodata ;) Pealegi, erinevatel naistel erinevad kogemused, ühtainumast versiooni sünnitusest ei ole olemas.
Enne finaalsündmust olin surmani väsinud. Sünnitusele eelnevate valude periood ei olnud mitte valude intensiivsuse pärast talumatu, vaid kogu selle tohutu aja tõttu, mis tuli enne lõppstaadiumisa abumist üleval passida. Eks valu väsitas ka muidugi omajagu, aga noh, kõik see ei tundunud väga väljakannatamatu, lihtsalt ülimalt kurnav.

Väljakannatamatu oli sünnitus. Õnneks ei kestnud see minu puhul nii pikalt nagu perekoolis räägiti. Läks üle ootuste kiirelt…. AGA tuleb öelda, et tegu oli siiski pehmelt öeldes shokkeeriva kogemusega. Kuulun nüüd nende leeri, kes ütlevad “EI KUNAGI ENAM!” Väikse erandiga – hetkel ma ei usu, et keisrilõige saaks kuidagigi hirmsam kogemus olla, nii et sellisel viisil laste saamine oleks veel mõeldav. Tited on ju tegelikult toredad, st oma tited ;).
Oma titt, tuleb tunnistada, on ikka oma titt ja kõik stereotüübid kehtivad :) ehk siis oma pisike tundub tohutu maailmaime ja muidugi kõige ilusam, armsam jne jne

See et mulle tehti pärast tite rinnalepanekut mustmiljon süsti ja õmmeldi lõputu aeg, oli vaatamata valule põhimõtteliselt juba jalutamine mööda lillelist aasa, võrreldes sellega, mida mõned hetked tagasi läbi olin elanud.

Keeruline öö

Kõige keerulisem on senini olnud meie uhiuue pereliikme teine öö, kui viibisin siis alles sünnitusmajas. See oli öö, mil neiu keeldus magamast. Ta seedesüsteem nimelt harjus uue elukorraldusega ja tundub, et pisike preili võtab suuri muutusi üsna valuliselt. (Esimene vannitamine möödus samuti kisamise saatel).Ta karjus või noh – röökis nii, et minusuguse noore emmestaatusega tegelase süda tahtis aegajalt lõhkeda. Olin täiesti veendunud, et ta saab kustumatu eluaegse trauma ja raudselt on selles suur süü ka minul. Helistasin Jaanile koju. Tahtsin ta enda juurde meile toeks kutsuda. Helistasin kell 1 öösel. Mitte keegi ei võtnud telefoni vastu. Jaanil on hea uni, tean. Tollel hetkel tundsin end muidugi maailma kõige õnnetuma, üksikuma ja saamatuma inimesena. Tundsin, kuidas lihtsalt pidin kellegi endale appi ja toeks saama, et kõigi nende emotsioonidega toime tulla. Nii ma siis kutsusin valveämmaemanda. Alati on parem abi otsida, kui vaikselt hulluda.

Ämmaemand rääkis, miks tita teine öö on kõige keerulisem… Näitas, kuidas masseerida, et see ehk aitab, aga põhiliselt pole midagi muud teha, kui hoida beebit enda lähedal, rääkida, anda võimalikult sagedasti rinda, lohutada väikest ja see õudne öö üle elada.

Kella neljast hommikul lõppes nutt ja tirts jäi tuttu. Passisin järgnevad tunnid kuni kohustusliku hommikuse kaalumiseni üleval ja jälgisin tuduvat neiut. Olin oma meelest avastanud imelise viisi, kuidas meie pere uut keskpunkti vähimagi kahtlase kulmukortsutuse peale rahustada. Nimelt hakkasin talle vaikselt ühe unelaulu viimast salmi laulma. Unelaulu, mida Jaan on talle, kui piiga alles lootevees sulistas, mitmeid kuid õhtuti laulnud. Mõjus. Vähemalt selline mulje jäi  :) See oli müstiline. Vahtisin neiut, vahtisin kuidas ta oma labidasarnaseid (ei mingit kobisemist võrdluse aadressil, labidad on ka armsad, vähemalt need konkreetsed küll) kätusid, kuidas ta neid oma põskede alla sättis, läbi une nägusid tegi, võttis üha uusi ja uusi posänge ning nägi selle juures otseloomulikult vastupandamatult armas välja (see jutt, mida ajan, on klassika, eks ole ;) Oma titt on ikka oma titt). Olin saba ja karvadega müüdud. Täielikult ja läbinisti.

Meil on nüüd kodus tilluke 3,5 kg ja 51 cm printsess.

pisike1

pisike2 pisike3

Advertisements

7 thoughts on “Uus sünnipäev – 27. august

  1. Oi, näe, tuligi ära!:) Käisin siin iga päev kiikamas, et äkki täna….
    Rohkelt õnne ja tugevat tervist nii emale-isale kui ka pisi-preilile!

  2. Palju õnne veelkord! Väga ilus ja armas uus ilmakodanik ja see viimane pilt temast on ikka harukordselt hästi õnnestunud. Ja muide, see “ei kunagi enam!” kipub pikapeale ununema. Kui ei ununeks oleks kõigil naistel ainult üks laps. ;)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s