Rommi-poisi trikid ja Anni lauluhääl


Eile õhtul tegi meie auto, hellitusnimega Rommi-poiss, säherduse triki mis esimese raksuga ajas mind täiesti närvi. Nimelt võttis Rommi-poiss kätte ja otsustas ootamatult Beebicentri juures chillima hakata. See ju eriti tore koht, kus määramatult pikk peatus teha, eriti veel siis kui sul on peal pooleteise kuune tibin, muretsev tibina ema ja tõbine Jaan.

Rommiga koju saada tundus peale mõneminutilist uurimisretke kapoti alla pea võimatu. Haarasin juba üürgamislainele orienteeritud Anni sülle ja kablutasin poodi piigale restorani mängima. Me ju olime just ujutamiselt tulnud ja kõht täiesti tühi. Mitte et Annile poleks pakutud restoraniteenust kohe pärast ujutamist, aga neiu keeldus resoluutselt. Tema kuskil teiste beebidega ühes ruumis ei söö, fui! See ei ole ju piisavalt peen, kui sulle söömise ajal keegi kõrva karjub või kellegi paljas tagumik uut mähet ootab. Sellistes tingimustes üks peen preili ei õhtusta ja punkt! No ok kui ei siis ei. Ma sundima ei hakanud.

Ega see Beebicentri peldik-mähkimisruum ausaltöeldes mitte mingi otsa pealt peenem ruum olnud… Aga noh, katsu sa Anniga vaielda. Sai oma piimaklõmaka põhimõtteliselt vetsus kätte ja nii oligi. Jaan oli vahepeal takso tellinud, nii et pärast kerget snäkki saadeti tüdrukud külma tuule käest koju sooja.

Taksos demonstreeris Anni taksojuhile oma lauluoskust. Või oli see pigem sõim teemal miks nii aeglaselt sõidetakse? No ei tea. Õhtusel tipptunnil pole väga võimalik kiiremini sõita, aga noh, ega preili sellest aru saanud. Toppisin talle lutti suhu, ei kõlvanud. Natuke loobiti sinna-tänna, veidi mekiti ja siis sõim jätkus. Nüüd siis vist minu aadressil… Igast jura topivad suhu…

Mingi ime läbi ei viitsinud Anni õnneks kogu kodutee sõimata. Eks see eelnev ujumine ikka natuke väsitas ka. Kui auto lõpuks meie kortermaja ette jõudis, tahtsin muidugi kaardiga maksma hakata ja sõimava beebiga kiirelt korterisse kaduda. Selgus, et tegu vaid sularahaga arveldava taksoga. No kuku perseli! Mis mõttes nagu?! Pärast esimest ehmatust leidsin taskust siiski paberraha. Olin miskipärast hommikul ühe kupüüri omale mantli tasku suranud. Ise ka ei saanud aru miks, aga no näe, nüüd oli selge, miks. Vedas.

Saime napilt korterisse, kui Anni alustas oma gaasivalulist nutujoru (st lõugamist).

2

Siin meie uus lemmik – tegelustekk. Aitab mul hommikul süüa ja mõnikord ka õhtuks süüa teha.

IMGP0496

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s