… veidi veel


Midagi oli meie laupäevases seikluses positiivset ka. Ja nimelt – Anni magas Pärnus esimest korda oma ööund lausa peaaegu et 6h järjest, seejärel sõi ja magas 5h pausideta ehk 8-ni hommikul. Fantast! See oli siis esimest ja vist pikemaks ajaks ka viimast korda, sest Tallinnas ta ärkab mul umbes 3-st öösel, saab süüa, natuke tudub ja siis hakkab üks hommikuni kestev sahmerdamine, siputamine ja möll peale, aeg-ajalt minnakse ka häälekaks, nii et ma pean ta sülle võtma ja rahustama. Gaasid, mis tundusid taanduvat, nähtavasti otsisid ja nüüd leidsid endale “mõnusama” aja millal pisipreilit kiusata. Kahju.

Kehvem osa Anni Pärnus tehtud 6h-sest unest puudutas mind. Me nimelt magasime koos väga kitsal voodil, mis tähendas seda, et mina magasin vähem kui tavaliselt. Kartsin Annit lömastada või pigem lihtsalt haiget teha. Lömastada ma teda tõenäoliselt enam väga lihtsalt ei suudaks, hea seegi.

Korra, kui öösel vetsus käisin, ja seejärel pisipiiga juurde naasesin, oli ta ennast diagonaalselt üle voodi venitanud, nii et mul oli valida, kas lähen üldse toolile magama või liigutan tuduvat beebit.
Esimene variant ei tulnud kõne alla, sest pidin blokkima Anni põrandale kukkumise võimaluse ehk siis oma kehaga elava müüri ühele voodi äärtest tekitama. Teine pool oli kaitstud seinaga.
Teine variant – magava beebi liigutamine, ei kõla ka eriti kutsuvalt, aga noh, tolles hetkes tundus, et rohkem valikuid ei ole. Võtsin siis nunnust titapepust korralikult kinni ja lohistasin Annit natuke. Anni tudus nagu lambuke edasi, nii et sain ennast voodisse litsutud.

Ka Jaanile lõppes laupäevaõhtu meeldivalt. Ta küll jäi meist maha Alfaga tegelema, aga kuskil 23-st õhtul jõudis ta autoga viimaks Tallinna, kus üle pika aja meie suures voodis korralikult laiutada ning magada võis. Auto pukseeriti remonditöökotta.

Ja muidugi, üks oluline seik Pärnus oli veel. Tahtsin emale näidata, kuidas arst kontrollib, kas beebi hoiab pead või mitte. Ise nädalajagu päevi ikka kodus kontrollisin, et kuidas selle hoidmisega nüüd siis on. No ei olnud head lood. Mõtlesin, et ega hullu midagi, küll jõuab siin veel igasugu asju hoidma hakata, pea on ju raske ka… Ütlesin emale nii nagu asjalood olid, et ega ta meil veel pead hoia. Hakkasin harjutust demoma. Võtsin Annil kätudest kinni ja voilaa! neiu ja tema peanupuke kerkisid niikui niuhti. Et kindel olla, proovisin kohe teist korda ka. Täitsa hoidis! Jummel, meie kulmukortsutajast nunnuke hakkab suureks saama :D

 

Advertisements

3 thoughts on “… veidi veel

  1. Kui kiiresti lapsed kasvavad! Iga üksik päev võib emmele-issile näida aastapikkune, aga siis vaatad – jälle nädal möödas, jälle kuu …

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s