Ma-ga-da!


Magamisküsimus muutub meil üha närvesöövamaks. Neiut on aina keerulisem veenda, et uni, see on üks ütlemata hea asi. Isegi kiirmenetlus (imetamine) ei toimi enam unenarkoosina.
Ega ausaltöeldes, ma laseks tal vägagi hea meelega kasvõi terve päeva üleval olla. Las laps olla üleval, kui tahab, eks. Saaks temaga palju rohkem möllata, pluss ma ise jõuaks mustmiljon asjatamist asjatatud, ei peaks pidevalt surmigava ja ülikurnava tuttusaatmistseremooniaga tegelema, AGA piiga muutub virilaks ja tahab ainult süles rippuda, kui haigutused ja silmade nühkimine kohal. Jääks siis kussutades või unelauluga tolksti kohe magama, no ei jää noh! Lihtsalt juubeee…
Eile laulsin päevapeale mustmiljon korda unelaulu ja olin viimaks niiiiii läbiväsinud, et lõpuks hakkasid mul suisa laulu sõnad ununema. Täiesti hull lugu, noh! Rääkimata vasakust käest, mis tahab otsast kukkuda. Anni sobitub kõige paremini sülle kuidagi nii, et enamus ta raskusest vajub vasakule käele. Sellel on nüüd õlas mingi häda, ei saa enam valuvabalt üles pea juurde tõsta, ei tea kas miskitlaadi närvivalu või midagi. Peab paremat kätt rohkem koormama hakkama.

Laias laastus tuleb arvestada, et erinevas variatsioonis unejamasid peab taluma umbes 2 aastat või natuke vähem või siis hoopistükis natuke rohkem. Hetkel pole üldse veendunud, et nii kaua vastu pean.

Unevärgiga seoses juhtub toredaid ja üliarmsaid asju tegelikult ikka ka. Nagu näiteks kui Anni minikätu, mis unesaabumisindikaatorina hakkab vaikselt voodile langema ja siis ootamatult, taibates, et uni tuleb, virgub, ning justkui lingust lastuna virutatakse kontrollimatult täie hooga mulle, kes ma ta kõrval laman, vastu vahtimist. Prillid on mul ees, nii et sekundiga on üks prilliklaasidest kaetud minikätuga, mille sõrmed, mis just on õppinud kõike haarama, klammerduvad klaasi külge. Suletud silmadega Anni hakkab prilli vaikselt enda poole sikutama…
Või siis Anni, kes täiesti ebatraditsiooniliselt lubab end võtta sülle selili, klassikalises piltidelt nähtud beebiasendis, lubab ennast kiigutada-kussutada ja vaatab sulle helge-süütu näokesega avalalt ots, suured uurivad silmad sinu nägu uudistamas ja su laulvat suud jälgimas. Tahtmatult liigutab Anni veidi oma jällegi ebatraditsiooniliselt naeratusest-üllatusest laialt avatud hambutut suud, justkui püüaks matkida minu huulte liikumist. Selline Anni on ülimalt nunnu…
Või siis Anni, kes just äsja, sekund tagasi kisas sinu süles unevaevas, jääb ootamatult vakka, põsk sinu käsivarrele toetatud, kätu rippu, silmad kinni ja nohiseb vaikselt lapse maha murdnud unes.
Või siis Anni, kes küll kuulab vaikselt unelaulu, aga hakkab keset laulu häälekalt puristama ja sülge pritsima. Tundub, nagu ta näitaks sellega üheselt, mida ta sinust arvab – Sa oled niiiiiiiiii iiiiiiigaaaaaav!

 

 

Advertisements

3 thoughts on “Ma-ga-da!

  1. Lindaga oli ka huvitav vaadata kuidas laps millegipärast une vastu võitles. Nii kui aru sai, et hakkab magama jääma või korraks silmad kinni vajusid, ajas ise ennast meelega ärkvele. Magama jäämine on üks kolehirmus asi!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s