Auh-auh!


Nädalavahetuse veetis Jaan lauamängulaagris, möödaminnes viskas ta mind koos Printsessiga Pärnusse. Reedest kuni pühapäeva õhtuni “suvitasime” seal piigaga ja ajasime kõik hulluks oma kisaga. Mitte et keegi meile seda muidugi öelnud oleks… Sipsik (Anni kannab sageli triibulisi riideid) temos oma magamajäämisoskust Pärnu-vanaemale, kes pidi tõdema, et midagi säherdust ta näinud pole, sest kui oleks, ta kindlasti mäletaks. Vaat nii erilised oleme! Meie (mina ja vend) olevat jäänud kenasti vankris kussutades ja lutti lututades tuttu. Kuidas see täpselt käis sai isegi Anni peal järgi katsetatud. Vankri jaoks oli toas ruumi, nii et see sätiti üles, piiga sisse, lutt ette ja kussutamine algas. Boss oli selleks ajaks juba mitu kisamaratoni maha pidanud. Huvitaval kombel ta täitsa laskis ennast toas kärutada, aga noh, ega siis uni sellest hoolimata ei tulnud…

Laupäeval, kui ma Anniga mõneks tunniks üksi koju jäin ja järjekordset tuttupanemist teostasin, juhtus minu jaoks midagi ebaharilikku.

Olin Anniga magamistoas, kui Bingo elutoas aknast välja vahtides ootamatult lõugama pistis. Sellel taksilaadsel elukal on märkimisväärselt vali hääl. Püüdsin Bingsile mõttes sisendada, et ta vait jääks. No ei jäänud noh, aru ma ei saa miks. Mõtlesin hetkeks, et läheks ja annaks Bingsile sokiga vastu tagumenti. Ei läinud. Ei tahtnud Annit pimendatud toast valguse kätte tarida. Bingo lõugas 10 minutit nonstop. Vaatasin kella, tean täpselt. Kui esimese hooga tahtsin Bingokesele sokiga äsada, siis mida aeg edasi, seda väiksemaks niivõrd brutaalne soov jäi, kuni lausa sinnamaani, et peast vilksatas läbi mõte – Seda tuleks ju lindistada! Anni nimelt jäi haukumise saatel magama. Uskumatu! Mul käis haukumine ajudest läbi, aga neiule tundus see kõlavat kui maailma kõikse kaunim unelaul. No vot. Veider, aga töötas, vähemalt see ainumas kord.

Kahjuks ei tudi Anni enam õues vankris ka kauem kui 50 minutit, nii et jah, nõme lugu selle va hirmutava unega :)
Näiteks praegu olen käinud Annit juba mitmeid-mitmeid kordi kussutamas, sest ta ärkab oma ööunest triljon korda üles. Selg on kange ja käed kukuvad varsti otsast. Pisike piiga kaalub meil 8,3kg, käisime teisipäeval ülevaatusel. Kui ma siin kunagi virisesin, et oi-oi 5kg – raske-raske, siis praegu mõtlen, et see 5kg pidi ikka üsna udusuleke tegelikult olema.

8,3kg on otseloomulikult porgandpalja nunnukese puhaskaal, mis tähendab, et kui ma teda kussutan õues, selleks et neiu oleks nõus vankrisse minema, siis – mnjaaa, praegu ta kannab lambanahkse voodriga kombet, pluss paar kihti riideid – ega minusugune sellist pommikest kaua kussutada õues enam jaksa. Suvi võiks rutem tulla. Oleks vähem riideid, oleks kergem kussutada.

Arstitädid ütlesid ka, et oi Anni on suureks kasvanud. Arvudes tähendab see 8,350 kg ja 66 cm. Nädalapärast saab meie kaalukas unepelgur viieseks. Väljanägemiselt pidavat kõik olema nii nagu peab. Lisatoitu pole vaja enne kui 6kuuselt. See saab jälle üks huumor olema. Eks esialgu püüaks ikka ise neid juurikaid küpsetada-aurutada ja möginaks litsuda. Vaatab, kuidas õnnestub. “Lootust” on, et meie puuksudele aldis võsuke saab endale taas korraliku mootori taha, kui nö päristoitu proovima hakkab. Elu peab ju põnev olema.

 

IMGP2595

Anni pealaele hakkasid juuksed kasvama :)

Advertisements

4 thoughts on “Auh-auh!

  1. Nii nunnu Sipsik :) Kallisid ja musisid talle meie poolt. Aga ma tean, mida Sa tunned. Sellekuise koolipäeva puhul lasi Kaisa mul öösel magada…täpselt 2 tundi

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s