Pikakari


Kas ei olnud mitte nii, et pisikesed inimesed armastavad kui neid veetakse mööda augulisi või siis künklikke teid, et siis on hullult tore tududa? Et raputab mõnusalt läbi, või umbes midagi sellist, ja kiire unnevajumine on kindlustatud. Ma nüüd räägin muidugi jälle beebidest, eks ole :)

No igastahes, Anni on üks pisike printsessike, kes mingeid auklikke teid ei kannata. Kui Jaan meie armsa Rommikese veel vana aasta sees pensionile saatis ja uue “hobese” koju tõi ja kogu oma naistekarja st minu ja Anni autoga linnapeale sõitma viis, siis võib ühe korra arvata, mis sai Anni unest, kui me Pikakari randa viivale teele keerasime. Pisike unepõlgur otsustas tollel päeval lõpuks magada ja seda autosõidu ajal, aga kui me naiivselt lootsime, et saame Paljassaare poolsaarelt ilusat linnavaadet nautida, sellel ajal kui Mummukas tuduilmas viibib, siis no need lootused purunesid küll sekunditega.

Anni vaatas mulle esimeste raputuste ajal pahuralt ja süüdistavalt otsa, et nagu “Mingi kruusakarjääri tõite mind vä?!” No vabandust väga! Ühesõnaga jällegi selleks korraks oli Anni uni tehtud. Ei tulnud putku pistnud Unematit enam tavalistelgi linnateedel pisipiiga juurde tagasi. Kahju.

Ega meil siin unerindel suurt midagi muutunud pole, võib-olla ehk natuke halvemaks on asjad läinud, seda küll. Seda vist sügelevate igemete pärast. Või selle pärast, et neiu on hakanud tohutult klammerduma, minu külge, üksi ei ole eriti mingit tudu. Või on see klammerdumine seotud ka hammastega, no ei tea. Lugesin, et piimahambad võivad tulla 20 kuud. Mmmmmm, fantastiline!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s