Ülevaatus


No nii, ei ole siia enam tükil ajal sattunud. Ajaga on kehvad lood, see kaob kuhugi pidevalt. Võib ka olla, et asi on minu eelistuses magada, kui vähegi võimalus avaneb.

Anni sai siin vahepeal 7-kuuseks. Möllab ja jaurab ja närib juhtmeid, kui kätte saab, või kui kätte ei saa, siis haarab lihtsalt suuga karmauhti juhtmest kinni, kellele neid käsi vaja, kui kaks teravat hammast suus ja ollakse kehaväänutamis-käänutamis-pööramis meister. Kaaluga on piigal kehvad lood st me pole peaaegu üldse midagi juurde võtnud. Aga ma eriliselt ei pabista. Anni on lihtsalt kordades liikuvamaks muutunud, kui ta veel kuu tagasi oli. Sealt vast tuleb kaalunumbri vähene kasvamine ja no meil siin ikka on seda kaalukest 7 kuu kohta ju vaatamata kõigele ikkagi piisavalt, pluss laps ei karju näljast. Nii et ma ei pabista, praegu veel.

Tääkliila pott on Anni uus ründeobjekt. Millegipärast blokitakse pidevalt tee lilleni mingite toolide või muu träniga ära, nii et kui mõnikord harva tee potini on avatud, tuleb suure jõuramise saatel väga innukalt objekti suunas kulgeda. Hetkel olen mina alati kiirem, nii et pisipiiga peab siiski pettuma. Mullal jääb suhu jõudmata ja pott ümber tõmbamata.

Anni teeb käputamise katseid – õõdsub ja seisab aegajalt neljakäpakil kõht maast lahti. Enda püstiajamiseni on meil tõenäoliselt veel aega maa ja ilm, aga no hea ongi, siis peaks ju minusugune penskar tal pidevalt sabas sörkima, et pahandusi ära hoida. Praegu ikka annab tirtsu natukeseks omapead mängima ka jätta, samas, üldiselt oleks muidugi hea omada veel ühte silmapaari kuklas, sest näiteks alles hiljuti proovis Anni ära, mis asjad need radiaatorid ikka õigupoolest on. Meil majas selline veider süsteem, et radikad lähevad aegajalt üsna tuliseks, siis jahtuvad jälle üsna maha ja …jne. Ükshetk nägin, kuidas Anni pani täiesti avatud pihu vastu radikat. Mingit kriiskamist-jõuramist ei järgnenud, järelikult tabas piiga õnnekombel hetke, mil radikas polnud oma maksimaalses temperatuuris. Anni patsutas mõned korrad leiget metalli ja eemaldus.

Eile oli see päev, kui austavat mopiülesannet täitev Anni lahkus elutoast ja suundus meie tillukesse esikusse. No ma sain vihjest aru. Esik vajab tõesti tihedamat puhastamist. Neiu hiivas ennast minu kollaste kummikuteni ja püüdis neid otseloomulikult hammustada. Ma pole kummikuid veel õues kandnud, nii et polnud hullu, et üks väike inimolend tahtis kummisaabast mekkida.
Täna siis tõmbasin Anni uue liikumistrajektoori lapiga üle. Eks ma mingi aeg näiteks mõtlesin, et hakkan iga päev Anni numbrimatte niiske lapiga kergelt üle tõmbama, reaalsus on midagi muud. Ütleme nii, et on esinenud juhuseid, kus ma tõesti kahel järjestikusel päeval tema matid üle tõmban. Paljast põrandat ka nüüd iga päev märja lapiga üle ei lase. No ma ei tea, natuke puhast tolmu ei saa ju kellelegi üleliia kurja teha, pigem vastupidi.

Meil on siin külalisi käinud. Annile meeldib, mulle muidugi ka :) Eriti huvitav on väikseid inimesi vaadata, aga ka kõiksugu muud uued näod on Annile meeltmööda. Tahad sa siis koguaeg oma ema vahtida, no ei taha noh. Iiiiiigaaav!

Paneks siia nüüd hunniku pilte, aga mida sa paned, kui läpakas fotoka mälukaarti ei tunnista. Loodetavasti see juust mõtleb mingi hetk ümber ja hakkab mälukaarti lugema. Restardid ja värgid tegin ära masinale, ei mõiganud, noh rüppekas on vana ka, ehk läheb natuke aega enne kui ta aru saab, mida restardijärgselt kõike jälle teha võiks.

Anni unest ma seekord ei rääkinudki, milline areng, eks ole.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s