Päev kajab

Tõsiasi


Selgus kurb, aga samas natuke nagu ka humoorikas tõsiasi.
Jaan leidis, et ma peaks ükskord ometi meie uue (no mitte väljalaskeaasta järgi, eks ole) autoga ise roolisolles sõita ka proovima. Lasksin end viimaks pärast mitmeid luhtunud katseid ära rääkida ja nii me siis pühapäeval, vahetult enne kui ma Disainiturule suundusin, ühel väiksel platsil seda va sõiduvärki proovisime. Põhimõtteliselt olin tolleks hetkeks juba suhtkoht pehmeltöeldes närvis. Esiteks tahtsin sellele paganama laadale lõppudelõpuks kohale jõuda ja teiseks torises ja vaikselt juba ka kurjustas tagaistmel turvahällis unenäljas Anni. Proovisin mis ma proovisin, mina seda masinat liikuma ei saanud. Või noh, sain – tagurpidi käiguga sain liikuma. Ehk siis kui mina kunagi seda nõmedat škodat peaks juhtima, siis ainult tagurpidi sõiduks. Jaan püüdis mulle küll seletada midagi sidurist ja gaasist, korra ma olevat liiga vähe gaasi andnud ja siis liiga palju ja siis liiga järsku siduri vabastanud või midagi säherdust, aga no vabandust väga, oleks meil veel me vana hea Alfa alles, ma oleks juba ammu sajaga ringi rallind. Alfakesel tuli ikka korralikult sidurit litsuda ja võimsalt gaasi vajutada, mitte mingeid malbeid viguriga kunsttükke pedaalidega kokku masseerida. Seega autosõiduga on meil asjad selged. Mina ei sõida. Sest. Ma ei oska selle käruga sõita!

Nüüd kiire kannapööre ja teemavahetus. Kevad on lihtsalt fantastiline aeg! Teisest küljest pole jubedamat aega millal rääkimisoskuseta beebiga õues käia. Eile, kui oli metsikult ilus ja soe ilm (pluss 17!!!!), tundus mulle Anni riietamine keerulisem kui mõne matemaatikavalemi kirja saamine. Mu suhteliselt ribadeks kulutatud närvid ei peaks vastu, kui Anni tõsisemalt haigeks peaks jääma, nii et õige riietuse valimine võttis miljon aastat, pani pea kärssama ja ajas selja higiseks :) (no mitte päris, aga peaaegu). Lõpuks me saime õue. Anni kõlgutas jallusid kõhukotis ja uudistas maailma. Mina püüdsin talle samal ajal selgeks teha, et suured tumedad päikseprillid ei tähenda seda, et emme kaob kuhugi ära, vaid ta on täitsa olemas, lihtsalt näeb natuke teistsugune välja. Anni sai aru. No võibolla ei saanud ka, aga vähemalt leppis suurte tumadeta klaasidega tädiga. Täna tegime kõhukotiga natuke suurema ringi, nii et Anni isegi suutis 20 mitutiks silma looja lasta. Vaatab, kuidas homne ilm on, ehk saab veel kotiga jalutama minna.
Annil muide on uus lemmikkoht kodus. Ei, selleks ei ole ei esiku räpane põrand ega suur voodi (see on vana lemmik ja ei kao lemmikute hulgast vast veel niipea), vaid aknalaud. Anni vaatab esikulaienduse aknalaualt, mis väljas toimub. Jube põnev. Mitte et meil seal aknataga suurt midagi toimuks, aga Annile meeldib. Ta täna lausa sai pahaseks, kui ma tahtsin ta väljavahtmiselt ära viia.
Mulle tundub, et esimene sõna, mille Anni selgeks õpib on auto, sest no seda me saime täna kõvasti harjutada. Iga kord kui mõni auto akna tagant möödus ütlesin auto-auto-auto. Anni vaatas suure huviga. Sõnad “tädi”, “onu”, “tita” kõlasid ka suhteliselt sagedasti, aga no “auto” oli muidugi see kõige põnevam asi, mida näidati ja mingit oma häälitsust tegi Anni ka seejuures. Ühesõnaga – õppis. Sõna “auto” on meil nüüd peaaegu selge ;)

IMGP4230

 

Advertisements

One thought on “Tõsiasi

  1. ja sis jõuab ükskord kätte hetk mil autotibi näitab sinule kuidas skodaga rallida :D

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s