Lõpp


Kui kaua veel? Nii kaua kuni jõuan, oli senini minu vastus. Üleeile sai minu mõõt täis. No ei jõua 10 kg kodanikku õues enam üle poole tunni süles kussutada.
Piiga ei jää värskes õhus kussutades  tolksti tuttu, ta tahab ilmaelu vahtida, aga ärkvelolekus teda kärutada ei saa. Üleeile lõppes kärutamiskatse luhtumisega, vedasin pambu pärast pooletunnist õues sülelemist tuppa tagasi. Higist läbiligunenud ja möödunud ööst rampväsinud võtsin vastu otsuse, et mina Annit enam vankrisse tuttu ei sura. See on ju muutunud täiesti võimatuks missiooniks. Kergkäruga teen veel katset, aga kui talle rihmadega kinnitamine ei sobi või midagi muud häirivat leiab, siis jääb ka see variant ära. Jääb ainult kõhukott, mis olgem ausad, on minu jaoks korralik trenn, vedada lisaks veel peaaegu veerandit oma kehakaalust kõhul, aga õnneks ei tekita, vähemalt hetkel veel, neius väga suurt protestivaimu.
Ega mummuke seal nüüd ka tegelikult kohe magama ei jää, ikka on vaja ümbrust kaeda. Kuskil keskeltläbi 45 minutit vaatab ümbrust ja siis jääb tuttu. Kui ei jää siis… no, siis vaatan, mis teha annab :) Näiteks eile kulus 55 minutit unnevajumiseks, kusjuures, eriti “vahva” oli see, et ma olin juba alla andnud ja just tagasi kodumaja ukse ette jõudnud, kui antšik silmad kinni klõpsas ja norinal unne vajus. Minu võit! Mitte et magamise-teema oleks mingi minu isiklik kinnisidee ja kiiks, et sunnin nui pooleks antšikut tuttu. Ei. Ta on väsinud, aga magama jääda ei taha-oska-julge vmt. Kogu sellest kussutamiseepopöast ja sülelemise teemast on mul põlved üsna läbi. Huvitav, kust saaks paar uut põlve? Varsti oleks hädasti vaja. Üsna valusad on teised. See et mul igal õhtul sääred valutavad on juba täiesti tavaline. Täna hommikul andis lisaks veel ka istmikunärv tunda. Võtsin antšiku sülle ja nihuke valujutt käis kannist läbi, et hoia ja keela. Mõtlesin, et täielik jamps, õudne ju kui ei saagi preilnat tuttu kussutatud, sest valu võtab jalad alt. No õnneks pepu leebus, liikudes soojenes veidi üles, lubades pampu jälle ringi vedada.
Täna käis neiu käsitöömessil. Istus Jaanil kõhukotis, uuris elu ning inimesi. Väsis küll korralikult ära, aga õnneks ei kurtnud. Pärast rahvameres sumamist oli pisipiiga ikka kohe nii läbi, et kui lõpuks õue saime kukkus silm hetkega kinni ja tee unemaale algas. Ausaltöeldes, oleks ise ka samamoodi tolksti unne kukkunud, aga no ei võimaldata säherdust luksust :).

Homme loodetavasti saame Telliskivi loomelinnaku sünnipäeval käidud :)

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s