Keila-Joal kevadet nautimas


Käisime imelist kevadilma Keila-Joal nautimas. Võtsime ennast kokku ja pühkisime linnatolmu jalgelt, et seda äärmiselt mõnusat soojust looduses nuusutada. Päike oli ütlemata ere. Anni-Mannile oleks vaja päikeseprille või siis šikki nokaga mütsi, mis silma tikkuvaid kiiri kinni püüaks. (Eih, me ei ole vahepeal Annile nimemuutust teinud/palunud, lihtsalt mõnikord nimetan piigat Anni-Manniks. Jummel seda teab miks, aga kutsun.)
Üks meist kolmest suutis tärkavas roheluses natuke ka silma looja lasta. Oleks võinud pikemalt, aga noh, õnneks mingi müstilise väe läbi ei mõjunud päeval kogunenud üleväsimus vähemalt ööunne jäämisele takistavalt, pigem vastupidi. Nüüd peaks üle õla kolm korda sülitama st  et selline imetore oskus ei oleks juhus, vaid püsiv anne … Vot kuhumaale olen jõudnud. Kõik beebid-mürsikud-ja muud pudulojused, kes oskavad ise magama jääda, on minu silmis märkimisväärse andega :)

Hommikupoole tegi Jaan neiuga väikse kergkärutuuri meie lähistel pargis, kus samuti üks power nap suudeti maha pidada. Kuigi käru tundus Annile kahtlase eksemplarina ja kohati väljendati oma meelsust puristades nii, et sülge lendas laias kaares, paistab, et keskeltläbi hea tuju korral on preili nõus sellega end siiski kärutada laskma. Ka täiesti ärkvel olles, ilma igasuguse kussutamiseta. Noh, vaatame seda asja, tahaks muidugi loota, et tatti lendab tulevikus vähem ja tudud on pikemad.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s