Päev kajab

Keila-Joal kevadet nautimas


Käisime imelist kevadilma Keila-Joal nautimas. Võtsime ennast kokku ja pühkisime linnatolmu jalgelt, et seda äärmiselt mõnusat soojust looduses nuusutada. Päike oli ütlemata ere. Anni-Mannile oleks vaja päikeseprille või siis šikki nokaga mütsi, mis silma tikkuvaid kiiri kinni püüaks. (Eih, me ei ole vahepeal Annile nimemuutust teinud/palunud, lihtsalt mõnikord nimetan piigat Anni-Manniks. Jummel seda teab miks, aga kutsun.)
Üks meist kolmest suutis tärkavas roheluses natuke ka silma looja lasta. Oleks võinud pikemalt, aga noh, õnneks mingi müstilise väe läbi ei mõjunud päeval kogunenud üleväsimus vähemalt ööunne jäämisele takistavalt, pigem vastupidi. Nüüd peaks üle õla kolm korda sülitama st  et selline imetore oskus ei oleks juhus, vaid püsiv anne … Vot kuhumaale olen jõudnud. Kõik beebid-mürsikud-ja muud pudulojused, kes oskavad ise magama jääda, on minu silmis märkimisväärse andega :)

Hommikupoole tegi Jaan neiuga väikse kergkärutuuri meie lähistel pargis, kus samuti üks power nap suudeti maha pidada. Kuigi käru tundus Annile kahtlase eksemplarina ja kohati väljendati oma meelsust puristades nii, et sülge lendas laias kaares, paistab, et keskeltläbi hea tuju korral on preili nõus sellega end siiski kärutada laskma. Ka täiesti ärkvel olles, ilma igasuguse kussutamiseta. Noh, vaatame seda asja, tahaks muidugi loota, et tatti lendab tulevikus vähem ja tudud on pikemad.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s