10. kuu ülevaatus


Täna sai Anni 10-kuuseks. Arstile ei lähe, sest meid oodatakse järgmisele mõõtmisele-kaalumisele alles aastaselt.

Möödunud kuu on olnud aeg, mil neiu püüab olla rohkem püsti kui kõhuli. Jah, me ei käputa väga aktiivselt (ok, tegelikult peaaegu üldse mitte), sest palju lahedam on ennast püsti ajada, kas täiesti püsti millestki-kellestki kinni hoides või end põlvili ajades, kusjuures siis enam nii oluline kinnihoidmine polegi. Niimoodi poolpüsti saab täiesti ilma kõrvalise abita ümbrust jälgida.
Päev enne tänast kukkus neiu esimest korda nii õnnetult, et lausa huul verine. Potsatas oma papkasti (oma esimese auto ;) otsast mängumattidele. Potsatus ei klassifitseerunud õigupoolest isegi kukkumiseks, rääkimata et midagi teravat-kõva oleks seejuures ette jäänud, lihtsalt, suu oli lahti ja ju see potsatuse peale kinni klõpsas, huul jäi peitlitest alumiste-ülemiste esihammastepaari vahele. Veri otseloomulikult kohe väljas. Annike pani omale näpu suhu ja kui välja võttis oli see üleni punane. Nuttu oli hästi vähe, sai sülle ja asi oligi unustatud. Ju valus väga polnudki. Õnneks.

Teine ehmatus oli möödunud nädalavahetusel, siis kui preili otsustas meil elutoa diivani alla kaduda. Asi on selles, et ega tegelikult diivani alla eriti ei mahu üldse mitte keegi, AGA veega täidetud pudel veeres sinna ja piiga, kes pudeliga mängis, keeras pea nõksti küljele (nii nagu asetaks pea padjale) ja libistas ennast kiirelt pudelile järgi. No kui sa ikka väga tahad, siis mahud ka lukuaugust sisse, eks ole. Õnneks oli Jaan kodus. Asi selles et pisike tegelane ju võib diivani alla sellise imetrikiga – end vastu põrandat litsudes – mahtuda, aga väljatulemine võib osutuda keeruliseks, kui ta lõpuks ise aru saab, et ega seda pead kuidagi diivani all tegelikult uuesti püstiseks tõsta  ei saa. Läheb ähmi täis ja paanikanutt tuleks kiiresti. Mina poleks siis üksinda suurt midagi saanud teha. Ma ju seda õõ-õõud rasket diivanit kergitada ei jõua, aga Jaan jõuab. Õnneks kergitamiseni asi ei läinud. Jaan haaras kohe, kui ma hirmunult piiksusin, et Anni kadus diivani alla, piigal jalast ja lohistas ta tagasi meie sekka.

Anni oskab:

  • … ennast igal pool püsti ajada, isegi reisivoodis
  • … võrevoodi võredest kinni hoides paar ukerdavat sammu teha
  • … põrandalt toidukübemeid (või siis ükskõik mille kübemeid) näppu haakida ja neid omale suhu toppida. Pisikesest “mopikesest” on saanud “tolmuimeja”. Nüüd ma pühin põrandat tunduvalt sagedamini kui varem. Avatud köök-elutuba on sellises arengustaadiumis tüütus kuubis.
  • … istuda, kui ta istuma panna, ise eriti istuma ei lähe, kui välja jätta selline istumisviis, mis tekib siis, kui sa vajud püstiasendist põlvedele ja seejärel istuma nii, et jalad jäävad sind külgedelt toetama (jessas, arusaamatu jutt, mõte on selles, et ta ikka teatud mõttes läheb ise istuma ka, aga mitte sedasi nagu beebid esimese raksuga istuma hakkavad st käed toetavad vastu maad, Antšikul sellist toetamisevärki ei ole)
  • … sõrmede motoorika on paranenud, suudab mõningase sahmimisega teatud tüüpi papiraamatuid avada ja nende lehti keerata (haaa! Enam ei lähegi kõik kohe suhu ja hammaste alla)

Annile meeldib:

  • … elutoa aknalaual püsti olla ja aknast välja vahtida
  • … kamapalle näpuga taga ajada
  • … esikus kingariiulit tühjaks tõsta
  • … duši all käia (koos saatjaga muidugi)
  • … Jaani kukil ringi ratsutada
  • … vaadata titade pilte

Annile ei meeldi:

  • … magamajäämine

Annil on:

  • … jätkuvalt 6 hammast, ühtegi pole lisandunud
  • … valed uneassotsiatsioonid :(
  • … üha kasvav mänguasjadekuhi
Advertisements

One thought on “10. kuu ülevaatus

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s