Päev kajab

Söööömaaaaaa!


Nüüd oleme jõudnud sinnamaani, et kui Anni on kõhukotis, siis ma mitte midagi süüa ei saa. Mitte et ma sööks alati Anni kõhukotis. Ei. Lihtsalt mõnikord väljas olles võib juhtuda, et raskusi kandes läheb kõht tühjaks ja tahaks nagu midagi põske pista. Süüa enam ei lubata või kui väga tahad midagi nosida, siis tuleb anda preilile ka, soovitavalt tükike sellest samast, mille just ise suhu pistsid. Täna sõin jäätist. Minu meelest 10-kuustele veel jäätist anda ei tohi, nii ma siis põhimõtteliselt pidin jäätise kiirelt alla kugistama, et preilil närv väga mustaks ei läheks või kael mulle otsavahtimisest kangeks ei jääks ja see käsi… jaaa, see tahtis ju ka kohe krabada tundmatut kraami.

Söömine on meil viimasel ajal üldse kahtlaselt liiga nõutud tegevus. Kui ma vaatan tahke toidu kogust, mida raamatute järgi 10-kuune võiks-peaks sööma päevas, siis olgugi et ma toitu ei kaalu, tundub mulle, et meil manustatav ületab kohati üsna kobedalt neid grammikesi. Ja kui süüa ei saa, aga süüa tahaks, siis on jorin kohe lahti. Täpselt samamoodi nagu on jorin lahti siis, kui uneajaks ei olda kodus, vaid istutakse sõitvas kärus. Minu kujutlus beebidest oli kunagi, et kui neil uni peale tuleb, siis viskavad silmad klõps kinni ja muudkui põõnavad, mammad lükkavad käru, naudivad päikest, suve ja no nii ongi. Aga selgub, et no ei ole, kohe mitte kuidagi ei ole nii. Vähemalt meil mitte. Tegelikult on see üsna tüütu. See tähendab, et soovitatav oleks alati nö õigeks ajaks koju jõuda. Suvel on see igatpidi kehv. Õuesolemise aeg väheneb märgatavalt. Aga noh, mis teha. Eks tuleb alati kõhukott kaasa vedada, et kui koju ei jõua punktipealt ning räuskamine liiga suureks läheb ja lutid-mänguasjad-mütsid-värgidsärgid ei aita, siis saab preili kotti panna ja sedaviisi mõnda aega rahulikumas olekus edasi liikuda.

Hetkel ei ole meil söögiga isegi mingit pirtsutamist. Sobib kõik (pärast selle postituse avalikustamis tõenäoliselt enam mitte, tüüpiline). Süüakse taas vahepeal põluall olnud avokaadotki, rääkimata tükilisest toidust. Aaaa, õigus, kaerahelbepuder ei istu. Tegelikult kõik nö päris pudrud ei istu. Sobivad ainult beebibudrud. Proovisisn ise kaerahelbeputru alla neelata. Suht rõve oli. Praegu preili valdavalt ju ikkagi neelab ilma erilise peenestamiseta toidu lihtsalt alla. Esihammastega väga peenestada miskit ei saa, nendega pigem lõikad tükke.
Jogurt on hetkel hitt. Ostsin Põnni sarjast jogurtit maasikapüreega. No see on sihuke hitt, et kui oleks võimalik, siis söödaks seda vist lõhkemiseni. Ja muidugi beebidele mõeldud kamapallid ja mitmeviljapallid. Neid ma mingi söögikorrana ei anna. Natuke saab, kui peab nö tühja kõhuga piinlema ja päristoitu ootama. Võtavad vähemalt näljakisa maha.

P1000935
Ka Pärnus on lahedaid seinamaalinguid
P1000938
Suvitaja
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s