Häälekas


Pärast pea kuuajalist põnevamat elu kui senine igav kodus-poes asjatamise-kärutamise rutiinne argipäev, on tagasipöördumine nimetatu juurde põhjustanud pisipiigas teatud rahulolematust. Mulle tundub, et tal on sügavalt igav. Me võime siin Tallinna-kodus ju iga päev temaga koos tagaajamist ja sahtlite tühjakstõstmist mängida, aga no kui mitu korda sama asja ikka teha viitsib. Ja nii see tujutsemise pisik meid üha rängemalt nakatab. Või on lisaks igavusele veel mingi ealine iseärasus, kes teab. Igastahes preili on üsna kriiskamisaldis.
Näiteks kui midagi on näppu saadud ja kui see midagi on miskit sellist, mis ei peaks näpus olema, siis tolle loovutamisega kaasneb nutt ja kisa. Kusjuures, ega ma siis niisama asja ära ei võta. Teen ikka vahetuskaupa. Mõnikord õnnestub midagi ohutumat-lubatumat sõrmedevahele surada ja mitte kõige kohasem julla käte vahelt ära krabada ka vähesema huilgamise saatel, aga mitte alati. Näiteks eile ma pidin Anni lõunaunne panema koos beebidele mõeldud mitmeviljapallide plastiktopsi kaanega. Ma lihtsalt ei saanud seda valutult eemaldada. Neiu oli nõus küll võtma ühte kätte oma kaisujänku-tudulapi, aga teise kätte pidi raudselt ka topsi kaas jääma. Noh, ei olnud ju tegelikult kõikse hullem variant mida kaissu võtta, tuleb möönda.
Aknalaualt, naabermaja renoveerimistööde jälgimiselt, ei tohi preilit eemaldada enne kui vaid talle endale teadaoleva aja möödumisel. Kui liiga vara püüda preilit ära tõsta, hoitakse metsiku jõuga akna lingist kinni, ja vajadusel kõlab valju protestikisa. Töömeeste jälgimisel võib olla  üsna kindel põhjus. Nimelt täna, kui järjekordselt seisin ja turvasin preilit tema aknalaud-vaateplatvormil liikus meie vaateväljas üks kergelt habetunud näoga töömees. Anni läks särama, suur naeratus valgus üle terve näo ja suust tuli: “Issss!” See on meil vaste issile. Ma siis seletasin, et tegemist on ikkagi ainult onuga ja issil on kerge habe küll, aga ta töötab hoopis arvutitega, mitte ei paranda maju. Anni oli natuke kahtleva olekuga ja jälgis meest veel mõnda aega pingsalt.
Lisaks on neiul tekkinud täiesti beebidele tüüpiline hirm emast eraldamise ees. Eile kui käru välja viisin ja hiljem sisse tagasi tõin, siis mõlemal korral oli Anni korteris ja karjus nutta. Oli roomanud korteri välisukse juurde, end selle najale püsti ajanud ja nuttis lahinal. Mind see traumeeris otseloomulikult niivõrd, et täna näiteks võtsin preili endaga kaasa. Panin ta kõhukotti. Hullult ebamugav oli sedaviisi käru treppidest üles ja alla logistada, aga no vähemalt Anni ei kurtnud.
Ka söömisega on meil mõningaid probleeme, see nimelt ei kulge enam niivõrd puhtalt nagu mõned head päevad tagasi. Nüüd nõutakse ka enda kätte lusikat. Õigemini lusikat nõutakse mõlemasse kätte. Enne ei olda nõus edasi sööma kui lusikad on käes. Ja vähemalt korra võiks nendel lusikatel ka natuke midagi söömiskõlblikku peal olla.
Pisipiiga enam eriti niisama istuma ei ole nõus, vähemalt kodus mitte, kus kõik on nii vana, tavaline ja igav. Näiteks isegi vannist tulles, kui ma teda kuivatada soovin, peab tal mingi tegevus olema. Mähkimislaual ta otseloomulikult istuda ei malda. Ta tahaks kohe selle kõrval asuvasse kraanikaussi sukelduda ja tolle äravooluavaust lähemalt uurida. Võtan ta siis hoopis sülle ja püüan ruttu ära kuivatada. Meie lähedusse jääb tualetpaberi rull. Samal ajal kui mina preilit kuivatan, rullib ta käbedasti vetsupaberit põrandale. Lasen sellel sündida, küll hiljem jõuan paberi tagasi kerida. Vähemalt saan huilgamise vabalt ja ilma eriliste maadlus- ja kinnihoidmisvõteteta neiu ära kuivatatud.
Vot selline kriiskamiste ja huilgamiste saatel kulgev elu on siin praegu.

Advertisements

4 thoughts on “Häälekas

    • Äravoolu uurimises ei olegi mingit kahju, aga preili soovib seda teha nö käppabidi asja juures olles ehk meil on vannitoas selline kraanikauss, millelt sodipüüdjasõelakese eemaldades (ja see tuleb ära võtta, kui Anni on läheduses, sest muidu leiab see must julla tee Anni suhu) jääb näha äravoolitoru, kuhu preilna saab oma sõrmed üsna sügavale sisse torgata ja ega see koht ka just superpuhas pole. Sõrmed aga, need leiavad alalõpmata tee tibile suhu.

      • no siis küll jah kui need sõrmed saab väga sisse ajada. Aga samas uudishimu on hea kui lastel on ja võiks võimalikult kaua olla, isegi siiskui kõik superpuhas ja superohutu ei ole.

      • no jah, uudishimu on hea, aga kui ollakse nii kirp, nagu meil siin üks on, siis neid ohte on ikka kuramuse palju :) ja seejuures ma ei mõtle näiteks mulla söömist, mida ta ka juba on teinud

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s