Kasvatusteadus


Oleme neiuga laupäevast alates suvepealinnas. Kuigi Tallinna-kodus ei kannatanud Annike isegi enam seda, kui ma vetsus käisin ja otseloomulikult ukse kinni panin, kohe oli nutt lahti, siis siin, uskumatu lugu küll, võimaldas tubli tüdruk meil Jaaniga kahekesi tänavatoidufestivalil promeneerida. Oli samal ajal vanaemaga kodus ja sai täitsa kenasti hakkama.
Muide, nii vahemärkuse korras, Anni on suur issifänn. Lausa nii suur, et kui issit pole, aga märkab ainult talle teadaolevate tunnusjoonte kokkulangemist mõnel meeskodanikul kõlab kohe “iss!” .
Kui juba fännamisest rääkima sai hakatud, siis…  Jalutasime eile tivolist mööda. Jäime veidi eemal seisma. Vaatasime kaugelt atraktsioone. Muusika üürgas platsil nii mis hirmus. Anni vaatas ja kuulas ning hakkas end hoogsalt muusika rütmis õõdsutama. Ta on meil suur muusika ning tantsusõber. No ja kui ma siis käru ümber pöörasin, et kodupoole patseerida, kiskus Anni suu kõveraks pähe ja tegi natuke protestijonni. Neiu tahtis ju edasi tantsu-tantsu teha, mitte oma ilmselgelt muusikavihkajast poolpenskarist mammaga kodupoole kulgeda.
Aga koju me kulgesime. Jonnist saime lahti nii, et tegin tibile natuke käruga rallisõitu. Selline rallimine istub talle nüüd väga. Nägu läheb kohe suurt sooja rõõmu täis. Jõudsin seejuures mõelda, et mis siis saab, kui preili võtabki seisukoha, et talle meeldib käruga AINULT rallimine ja mitte kuidagi teisiti sõita ei saa-tohi. Mis ma siis teen?
Kogu see jonnimise teema on üldse üks keeruline teema. Millal, kas üldse või kui palju järgi anda? Ilmselgelt kellelegi ju ei meeldi kui tema laps jonnib. Oleks hea kui jonn lõpeks. Parem varem kui hiljem. Hea oleks kui KOHE. Või veelgi parem kui jonnimist üldse ei esineks. Kas ma oleks nõus tegema ükskõik mida, et jonn lõpeks? Alateadlikult tõenäoliselt küll. Vanasti oleks ma aga vastanud hoopis –  raudselt EI! Kusjuures, kunagi ma uskusin, et suhtkoht mõistlikel lapsevanematel on ka mõistlikud lapsed, aga enam ma seda meelt pole. Olen näinud igasuguseid variante :) Ma isegi ei ole päris veendunud, et alati on kuidagi kasvatuslikus mõttes midagi valesti tehtud. Mõnikord lihtsalt näkkab geenikomboga nii “suurepäraselt”, et tuleb kurja vaeva näha, saamaks järelkasvust mõistlik ilmakodanik.
On veider, kuidas ma kasvatan Annit teda kasvatamata. Kui keegi ütleb – ta on teil hästi kasvatatud -, siis mõtlen automaatselt – ma ei ole teda üldse kasvatanud. No ei ole ju! Aga tegelikult – kõik mida ma teen, kuidas ise käitun, mida ja kuidas räägin, kõik see mõjutab teda. Anni läheneb Bingole. Teen Bingole pai. Ütlen: “Pai kutsu. Pai-pai kutsu.” Anni tuleb ja püüab kohmakalt kutsule pai teha. Järgmisena takerduvad Anni sõrmed koera kasukasse ja …sakutavad seda. Ütlen õnnetult: “Kutsul on valus.” Kohati ajab mind Bingo närvi oma kanaemaliku käitumisega Anni suhtes. Ta püüab Annit limpsata pidevalt üle näo ja on üldse üks suur tüütus. Tõukan Bingo eemale. Anni näeb seda. Ilmselgelt ei ole selline koera eemale tõukamine mõistlik.
Ehk siis tuleb mõelda mida ja kuidas ise teen, sest see ongi Anni kasvatamine. Ja ma tean, et mul on niiiii palju puuduseid! Jube-jube!
Aga näiteks selleks, et mul ei oleks peagi kodus üks väike tegelane, kes nõuab omale mobiili, millega mängida, pean ma suutma praegu teha Jaanile selgeks, et ta võiks kodus vähem moblaga jaurata :)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s