Protesteerin


img_0651Kõik on uus septembrikuus! Mul on nüüd nädalas üks vaba päev!  No isegi siis kui see pole päris terve päev ja pole igal nädalal alati vaba, on see iseenesest ikkagi tore :D Pluss üks vaba õhtu töönädalal. Kas pole mitte imeline! No need kodanikud, kellel on iga nädalavahetus vaba, sellest muidugi aru ei saa, aga nüüd on ju taevas hoooopis sinisem ja muru rohelisem :D Võiks selle peale lausa isegi väikse pokaali veini tõsta, aga pole võimalik, veel. Alkoholi suhtes on mul seni valitsenud null tolerant. Ükspäev küll proovisin nii paar piiska õlut, pigem niisutasin lihtsalt huuli. Jaanil oli miskisugune fääänsi käsitööõlu kuskilt ostetud/saadud. Ja mis oli tulemus? Mul ükskõik kui eriline käsitööõlu see oli, maitse oli tal ikka täpselt samasugune rõve, nagu ma mäletasin, et õlledel on.  Oli üle aasta tagasi rõve ja nagu selgub, on jätkuvalt rõve. Õlu ei ole ikka üldse minu jook, nagu siidergi.

Kuna mul on siin kodus üks piimasõltlasest puuk, siis ei saa proovida, kas mõni hea vein tundub jätkuvalt nautimiskõlbulik või mitte. Ok võiks ju möllata-jaurata rinnapumbaga, õigel ajal puhas piim välja, et seda pisipreilnale anda kui parajasti promillidega piima minema viskan, aga no ilmselgelt mind vein sellisel määral ei huvita :)

Piimasõltlane mekib õnneks lisaks piimale suurima hea meelega ka keefiri. Kui tal on naljategemise tuju, siis ta nö viskab kruusist omale keefiri suhu. Põhimõtteliselt nii nagu minu kujutluses slaaviverd persoonid mõnest klaasist omale viina kõrist alla kallavad. Pärast hoogsat liigutust on Annil eesmärgiks meeletu kogus suhu valatud keefiri kiirelt tagasi välja ajada, mõnikord seejuures häälekalt puristades, mis on pehmeltöeldes ebameeldiv. Eriti kodanikule, kes tema läheduses istub, sest no kellele (vähemalt täiskasvanutest) meeldiks olla keefiriga üle pritsitud? Üldse käib meil siin üks suur mökerdamine. Anni tahab ise lusikaga söömist proovida, no las siis proovib. Kahju ainult et iga jumala puhastusprotseduur pärast sööki möödub suhteliselt märkimisväärse kisa saatel.

Nagu ma ütlesin – kõik on uus septembrikuus. Anni on käinud taas ujumistunnis ja täna ka muusikatunnis. Muusikatund meeldib preilile jätkuvalt, nii nagu enne suvegi meeldis, ainuke häda on nüüd, et mis iganes asju tunnis lastele kätte jagatakse, neid Annilt pärast tagasi saada on keeruline. Kusjuures, kindlasti tuleb neid asju võtta kahte kätte kokku vähemalt kolm, kui mahub veel midagi, ja Anni meelest mahub alati midagi, siis vaadatakse naabri lelude poole nõudvalt ning tehakse asjakohast pahurat häält. Aga muidu oli ta rõõmus ja lustiline, plaksutas muudkui käsi ja vahtis ennastunustavalt juhendajat.

Täna sain taaskord kinnitust, et minu üks hirmudest – preili hakkab ennast kunagi poes karjudes ristseliti maha viskama, võib  realiseeruda, aga teisalt – õnneks alustab ta juba varakult säherduste protestidega, mul on aega harjuda. Täna näituseks ei soovinud neiu järjekordselt mänguplatsilt ära tulla. Viskas ennast vibusse ja veidi protestikisa oli ka. Kui ma ta ikkagi vankrisse surasin, siis muututi hetkega just kui sulavaks jäätiseks, mis püüdis kärust lihtsalt maha voolata. No ei õnnestunud, noh. Õnneks lõppes protest üsna kiirelt, kui aru saadi, et vastuhakk on mõttetu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s