Värvained, sool ja muu sodi


Lihtsalt äärmiselt närvesööv… Teadsin et mind, kui keskmisest suuremat ülemõtlejat ja muretsejat, hakkab miskihetk vaevama toiduküsimus, nimelt see mida Annile süüa annan. Just praegu, kus tuleb harjutada erinevate maitsetega, just praegu kui preili võib vabalt keelduda põhimõtteliselt kõigest, mida talle söögiks pakun, sest uus maitse on kuidagi imelik, või häirib teda toidu tekstuur või värv või midagi muud veidrat. Just nüüd see va toiduküsimus mind kõige enam painama on hakanudki.

Ma ju tahan, et piiga saaks erinevaid maitseid proovida, tahan, et need maitsed oleks oskuslikult esitletud, mitte mingi ropsimaajav plöga-möga, tahan et neiu sööks, mitte ma ei peaks ühel toidukorral pakkuma mitmekäigulist menüüd, pidevas hirmus, et järsku muidu piiga ei leiagi endale midagi söömiskõlblikku ja pisike punnkõht hakkab tühjusest korisema.

Nii nagu ma siiani olen Anni kõrval endast üht koma teist teada saanud, (Muideks, mitte midagi positiivset pole ma enda kohta avastanud, pigem ikka vastupidi. See on lihtsalt hämmastav, kui õudne persoon ma  tegelikult olen.) nii leidis kinnitust juba teada fakt, et mulle ei meeldi koostada nö nädalamenüüsid. See on lihtsalt nii … ahistav! Mulle meeldiks igat päeva võtta eraldi. Teha süüa vastavalt meeleolule, või siis üldse mitte! Jaaaa, ma ei taha iga jumala päev süüa teha! Aga no kuramus, kui sul ikkagi on pisike jubin, kes tahab teatud tundide tagant kindlasti midagi süüa, kusjuures, see toit võiks pakatada lähtuvalt minus peituvast perfektsionistist vitamiinidest, siis noh ilmselgelt ei ole võimalik väga spontaanselt käituda. A´la sa ei tormle iga paari tunni tagant poodi, et midagi mõistlikku osta, seejärel ei tormle koju, et ostetust midagi mõistlikku süüa teha, kõik see võtaks lihtsalt meeletult kaua aega. Eriti kui poeskäigule tuleb jubin kaasa võtta. Ehk siis nädalamenüüd oleks hädavajalikud, säästaksin aega ja närve. Tuleb tunnistada, et ma pole nende väljamõtlemises väga edukas. Pluss mind heidutab üsna korralikult, kui olen miskit ise spetsiaalselt piigale kokanud, aga see ei maitse ei mulle, ega Annukale.

Õnneks on mul beebitoitude purgid külmikus, nii et Anni vähemalt päris nälga ei jää. Jaaaa mul on süümekad, aeg-ajalt kusjuures päris suured, et ma Annukale purgitoitu annan, aga eks päris nälgajäämine oleks ju veelgi hullem variant.

Kui lugesin, et kanadele söödetakse sisse värvaineid, et munad oleksid ilusa kollase rebuga ja hakkliha tavalisest poest osta ei tohi, sest see koosneb jumal-teab-millest, aga kui sa mingis hulluse hoos ikkagi ostad hakkliha poest, siis jummalaeest! ära osta lahtist hakkliha, sest seda pritsitakse miski ollusega, et see näeks enam-vähem apetiitne välja… Eks ma lugesin igasugu muid huvitavaid asju ka. Näiteks peedis on palju nitraate, no nagu banaaniski, et siis mõtle kas ja kui palju sa seda oma lapsele annad. Kala peaks andma, AGA meri on meil saastunud ja kasvanduste kalad polevat ka kõige paremad ja loomaliha, vot see on antibiootikumidest priskelt punnis jne jne.

Üldmulje jääb lõpuks, et mitte midagi nagu eriti süüa ei tohi, aga samas pead jubinale väga mitmekülgset toitu pakkuma. Nagu ……….aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaargh! Ma ei saa ju ainult ökoporgandit ja kartulit talle anda. Kusjuures, Annukas porgandit väga ei armasta. Muide, kartuliandmisega tuleb ka ettevaatlik olla, sest… see läks mul õnneks juba meelest ära, et miks :D Kilode lisandumisega see kuidagi seotud ei olnud mu meelest.

Ehk siis nagu aru saada, toiduteema ajab mind närvi. Tõenäoliselt tunnen mingit tohutut ühiskondlikku survet (a´la iga õige ema teeb ikka ja alati ise lapsele süüa!), pluss ma ju arvan tegelikult ise ka, et õige oleks pakkuda vaid kodutehtud kraami. Aga kui laps ei SÖÖ seda? Näiteks Anni on nüüdseks võimeline lükkama toidutaldriku eemale, ise samal ajal resoluutselt öeldes: “Koikk!” Mis asja ma siis teen? Ma ei saa talle ju ohjeldamatult leiba sisse sööta, seda ta muidugi mugiks suisa lõputult, aga no ei saa ju last leiva ja vee peal üles kasvatada.

img_1341

Ei, see punane ollus näol ei ole veri :) See on hoopis midagi muud…

 

 

Advertisements

One thought on “Värvained, sool ja muu sodi

  1. Ära muretse, toit peab mitmekesine olema pikema aja jooksul, mitte iga päev ja igal söögiajal. Ja beebitoidud on igati OK. Ja iga pere ei pea ühtemoodi sööma, laps aga on pereliige kes jagab oma pere eluviisi, mitte seda, mida mingid ühiskondlikult survestavad ideaaltädid ette kirjutavad. Ja enamik lapsi ei taha porgandit muidu kui toorelt. Ja mõtle kui tore, et Anni armastab leiba, mitte kahvliga peeneks tehtud kartulikrõpse (see jutt ei lähe mul küll iial meelest)! Ja nii edasi ja nii edasi …

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s