Kell viis – mis siis?


Peaaegu igal õhtul mõtlen, et kirjutan siia mõne rea, aga no need paar preilivaba tundi kaovad lihtsalt niivõrd ludinal käest, et midagi hirmsat kohe.
Piiga magab nüüd paremini kui varem (sülitan; koputan vastu puidust lauda; kas midagi annaks veel teha?). Poolt miljonit ülesärkamist öö jooksul enam ei ole. Aga vot, üllatus-üllatus, praeguseks olen omadega jõudnud perioodi, kus hoopistükkis mul endal on uinumisprobleemid. Kas pole mitte imeline! Just praegu, kui oleks võimalik öö jooksul koguda rohkem kui viis unetundi, ei saa ma sellega hakkama, sest … Sest uni ei tule! Või pigem saab öelda, et kaob keset ööd ootamatult. Tõmbab uttu, või kuhugi, ja jätab mu voodisse piinlema. Jah, ta tuleb mingi hetk õnneks tagasi, aga see hetk laseb teinekord end kaua oodata, kusjuures, see hetk võib vabalt kokku langeda pisipreili varahommikuse mõneminutilise virgumisega, millele võib küll järgneda piiga uinumine, aga mitte minu unemaale naasemine, ehk siis kahe sõnaga kokku võttes – sitt lugu. Ropendamine ei sobi mulle. Lihtsalt need kaks sõna kirjeldavad olukorda kõige adekvaatsemalt.

Peaks piparmünditeed jooma hakkama? Või mida? Üleeile oli näiteks no nii “hurmav” öö, et oles tahtnud mööda seina üles ronida. Esiteks millal iganes hakkas tukastus peale tulema, mingi krõbin, kobin, mögin, vigin sundis mind taas virguma. Teiseks keset ööd ajas mind üles, kujutate pilti, mitte Anni piiksud-puuksud, vaid ülemisel naabril võimsa kolinaga maha kukkunud mingi kruus või kann, mis veeres ja kolises. Vastu hommikut, kui mulle juba tundus, et saan vist veits enne Anni ärkamist ikkagi und piiluda, kõlas Jaani äratus, millele kusjuures ei järgnenud härra ülestõusmist. Noh, vähemalt nii palju sellest äratusest kasu oli, et minusugune unetu virgus järjekordselt täielikult… Tollele ööle järgnenud hommik oli väääääga vaevaline.

Olen Jaanile öelnud, et ta võiks mulle sünnipäevaks kinkida võimaluse magada terve öö. Ausaltöeldes, ma ei teagi enam mida see endast täpselt kujutab. Lähed õhtul magama ja ärkad alles hommikul?! Tundub utoopiline. Sellise öö kinkimine oleks muidugi omaette ooper, sest ilmselgelt ei saaks see mööduda Annikesega ühe katuse all :). Reageerin absoluutselt igale preili vähimalegi häälitsusele, et siis jah, täisunega ööd ma preili Anniga koosolles ei saaks. Läheks üheks ööks telkima või midagi? :)

No niiiii, kohustuslikuks kujunenud une-jutt kirjas, nüüd lõppu mõned pildid näitusest Noblessneri valukojas. Sai imetleda vanu busse :)

img_1515img_1521img_1524img_1531img_1539

img_1556

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s