Mell! Mell!

Laupäeval käisime metsas kelgutamas. Anni kelgutas, ülejäänud jalutasid. Preili üllatas uue omaloomingulise sõnaga – mell, mis tähistab lund :) Täna linnas kärutades selgus, et mell võib olla teatud juhtudel ka hoopistükkis jääpurikas.
Kui suvel Anni muru kartis, siis lumi on tema meelest üks igavesti väärt kraam. Selles saab kaevata, surkida, pehmelt lumehunnikusse kukkuda, isegi lihtsalt seista on lumel kordades toredam, kui tühipaljal murul. Lumepallid on huvitavad. Lumi sulab käes, see on küll äärmiselt veider, aga väga põnev. Ja vesi, mis lumest järgi jääb, no kuulge, see ei ole ju lihtsalt mingi vesi, see on vedel lumepall! Lumi on meil popp. Vähemalt praegu :)