Ei lähe… vist


Tajutav temperatuur -16 seisab ilm.ee lehel. Tuulekülma on päris korralikult. No ei lähe sellise tuisuse ilmaga õue, otsustasin. Anni peab 100% terveks saama. Istume kasvõi terve nädala toas kui vaja! Vist. Nii pikalt toas istumine tõmbab raudselt aju kooma, vähemalt minul, ajab juhtme kärssama ja kerib vingunoodid eriti kimedaks, aga see meite pliks, see peab terveks saama. PEAB! Asi on juba nii kaugele läinud, et kohati, mõnedel imeharvadel kordadel, laseb Anni ilma suurema kakeluseta omale soolalahust ninna valada, sest… No ma ei teagi miks, võibolla hakkab arvama, et see ongi normaalse elu osa. Täielik jamps.

Pliks rögiseb, vahel ka haugub köhida, aga no öösel on ta maailmameister teki pealt ära ajamises. Nagu wtf! See ajab mind olenevalt ööst kohati märkimisväärselt närvi. Neiu käed ja jalad lähevad täiesti külmaks. Keha õnneks mitte, olen kontrollinud. Kui ma siin hakkasin mõtlema, et oot-oot!, neiu Uneprobleem vist pole kolmel järjestikkusel ööl rohkem kui korra või paar (Super-hüpper-giga-goga-göga-möga vinge tulemus! Vähemalt meie jaoks) üles ärganud, aga mina see-eest olen mitmeid kordi suurest muretsemisest öö jooksul une kaotanud ja alati leidnud preili tekivabalt külmade sõrgade-kätega voodis siruli ja muidugi talle kihku-kähku teki peale kohendanud, siis noh, see teeb meele mõruks. Tahaks murevabalt põõnata. Eriti veel kuna neiu on mingil, vaid talle teadaoleval põhjusel, erandite lainel ehk siis on kolmel ööl maganud huvitaval kombel alati peaaegu 12h. Võimalik muidugi et see tuleb tema tõbisest olekust. Nii et Jaani me enam hommikuti ei ole näinud, erinevalt möödunud aastast. Ainuke võimalus preilil issiga kohtuda on seega nüüd alles õhtul.

Jaan oli aasta kaks viimast nädalat puhkusel. Tulemus on käes :) Päeval küsib Anni vähemalt kaks-kolm korda issit. Kusjuures, ka siis kui ma teda lõunaunne panen. Minu jaoks huvitav, sest Jaan on preilit vähestel kordadel tuttu pannud. Ju siis meeldejäävalt hästi. Ei ole probleemi, järelikult tuleb Jaanil preilit ööunne hakata sagedamini panema ;) Detsembris pühade eelsel ajal juhtus vist lausa kolmel õhtul järjest, et mind ei olnud kodus pisimutuka uneajaks. Sealt see issiarmastus unnepaneku juures vast tekkiski. Fantast! :)
Samas ei lase preili õhtul kojusaabunud issil ennast rohkem kui hetkeks süles hoida. Kummaline :) Mulle tundub päeval, et ta tunneb issist puudust, aga kui see lõpuks kohal on, noh, siis on tore, aga see ei tähenda, et peaks süleskandmise privileegi emmelt issile loovutama. Ei. Milleks?! Et nagu miks muuta midagi, mis niigi toimib kenasti, eks ole :)

img_2106

Esimene pats :)

P.S. Ja nüüd ma hakkan vaikselt muretsema, sest neiu on maganud oma lõunaund juba üle 2h. See ei ole meil tavaline. Üldse mitte. Kurrram ma ei tea… Peaks arstile helistama?!

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s